/nginx/o/2009/12/18/284694t1h226f.jpg)
Rock Summer 25 on vajumas ajaloo hõlma, Õllesummer koputab kärsitult uksele. Kannatust, on algus ja lõpp. Aeg antud elada, aeg antud surra (Erich Maria Remarque). Kõigile ja kõigele.
Tellijale
Tiit Karuks: kõigil ja kõigel on algus ja lõpp
/nginx/o/2009/12/18/284694t1h226f.jpg)
29. juuni 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan selgelt 1988. aasta kevadet ja suve. Tundub, nagu toimunuks kõik see alles eile. Õhus heljusid vabaduse helid. Tartu rokipäevadel lauldi esmakordselt Alo Mattiiseni isamaalaule. Eestlaste ühes pühapaigas Tallinna lauluväljakul valmistuti mastaapseks rokifestivaliks. Pealik Jüri Makarov, pressiülem Erki Berends ja teised korraldajad seerisid ärevalt ringi, ilmed äraseletatud. Rock Summer (Glasnost 88) oli lapsukese nimi.