Margus Järve: me ei võtnud midagi ette omapäi

Küllike Rooväli
, fototoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endine jäägrijuht Margus Järve.
Endine jäägrijuht Margus Järve. Foto: Küllike Rooväli

Nende hulgas, kes LVJ sünni juures olid, on üks huvitavamaid mehi Margus Järve, kes oli enne jäägerkompanii asutamist jõudnud panna aluse kaitseliidu Lääne malevale. Praegu nendib Järve, et jäägrid täitsid tõepoolest eriülesandeid, kuid mitte kunagi ilma kõrgemalt tulnud korraldusteta.

Pullapää neemest on saanud ajalooliselt tuntud koht, aga kuidas jäägerkompanii üldse siia sattus?

Esialgu oli lihtsalt vajadus mingi õppeväeosa järgi. See tärkav kaitseliit ja kogu see tohuvabaohu kaitseväe ümber lihtsalt tingis selle, et mingi õppeasutus peab viimaks tekkima. Need kes olid tollal mingi entusaistid ja proovisid kaitseväe algeid tekitada, need vennad väsisid ära, ka mina. Teed neli päeva nädalas kuskil külavahel trenni, siis paned oma varanatukese hakkama selleks, et kuskilt mingid mundritükid selga osta kellelegi.
Siis võeti see suur töö ette, et üks õppeväeosa teha. Õppimiseni me siin ei jõudnudki kahjuks. Palju me siin õppida jõudisme, kaks kuud umbes.

Et just täpselt siia? Aga kuhu ikka, sest ümberringi need vene väeosad olid välja läinud, need baasid olid sõna otseses mõttes täis situtud ja need mis pisut puhtamad välja nägid, kellega niiöelda hästi läbi saime, kust meile ka varustust tassiti, neil siis lasti seal elada. Kui nad ükskord välja läksid, olime meie ka siit läinud.

See oli nagu kõige magusam koht, kuhu sai sisse kolinud, raha meile keegi ei andnud, siia oli aga vaja ainult küttepuid ja narisid. Ülejäänud läks lihtsalt.
Hoone kuulus Läänemaa telefonivõrgule. Neil oli vaja sellest lahti saada, see oli neil koormaks seljas, pidid hooldama javalvurile palka maksma. See oli üle tulnud nõukogude sideväeosalt.

Kõigepealt saatsin mosina sinna üles rääkima, siis panin viis pihku ja korras, mõningad paberid sai tehtud ka.

Venelaste lokaatorijaam oli seal kõrval kohe. Vene sideohvitserid käisid värava taga end tööle pakkumas. Oleks võtnud ka. Spetsialiste oli tõesti vaja. Nad teadsid seda ka rääkida, mis meil seal trepitaguses toas oli, need sideluure vahendid nõukogude ajast. Kogu see tolleagne tohutu elektroonika, kaks seinatäit kappe. Vene ohvitseridega tuli koos viina võtta ja sai kõik teada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles