/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2013/07/01/1867774t1h4c8d.jpg)
Balti jaam oli eile rahvast tulvil. Mängis ka pasunakoor, nagu vanas Ivo Linna poplaulus Ott Arderi sõnadele, mis pajatab sellest, kuidas vana lokomotiiv valgeid aurupilvi üles paisates «ära auras». Küllap tehakse lähiajal Eestis rongidega taas üle pikkade aastate niisama lõbusõite või minnakse puhtast uudishimust kuhugi raudtee äärde rongi ootama – nagu 19. sajandi teises pooles.
Uhiuute läänelike oranžide reisirongide liinile tulekuga seotud elevus on kõigiti mõistetav. Tõsi, need ei peida endas mingit enneolematut tehnoloogilist revolutsiooni. Kiirus ja sujuv vaikne liikumine, aga ka kliimaseadmed, reisitablood, internet ja nii edasi – kõik see on meie põhjapoolsete naabrite juures ammuilma tavaline. Küll aga on sel silmanähtav märgiline tähendus: astume jälle ühe vägagi nähtava sammu eemale ruumist, millesse ajaloo keerdkäigud meid 50 aastaks sulgesid.