Eesti põhi- ja tugimaanteede ümbruses on kõige tihedamini asustatud kuni ühe kilomeetri raadiusesse jäävad alad, kus elab 66 protsenti elanikest, selgitas statistikaamet 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi analüüsides.
Eesti elanikud on koondunud elama teede ja ranniku lähedale
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
3. juuli 2013, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida kaugemale teest, seda hõredamaks asutus muutub. Kui teede läheduses, kuni ühe kilomeetri kaugusel teest, on elanike keskmine asustustihedus 111 inimest ruutkilomeetril, siis 1–2 kilomeetri kaugusel on keskmine tihedus enam kui kolm korda väiksem — vaid 30 inimest ruutkilomeetril.
Teedest kaugenedes väheneb elanike arv järsult. Põhi- ja tugimaanteedest kaugemal kui viis kilomeetrit elab vaid kuus protsenti rahvastikust. Võrreldes 2000. aastaga on teede vahetus läheduses ühe kilomeetri raadiuses elavate inimeste arv vähenenud peaaegu kaks protsenti ning 1–5 kilomeetri raadiuses sellevõrra suurenenud. Üsna sarnaselt väheneb asustustihedus ka raudteedest kaugenemisel.
Kui vaadata elanike paiknemist Läänemere ranniku suhtes selgub, et kõige enam inimesi elab rannikust ühe-kahe kilomeetri kaugusel – 158 559. Sellesse kaugusesse jäävad ka mõne suure linna magalarajoonid, mis tõenäoliselt põhjustavadki elanike arvu suurenemise rannikust kaugenemisel. Maarahvastiku arv väheneb rannikust eemaldudes ühtlaselt. Ranniku mõju hääbub kuuenda kilomeetri juures, sealt edasi on rahvaarvu muutus kilomeetrite järgi üsna ühtlane ja tõenäoliselt hakkavad elukohavalikut mõjutama teised tegurid. Rannikulähedase kuue kilomeetri sees elab 46 protsenti elanikest. Suur osa neist elab mereäärsetes linnades Tallinnas, Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. 2000. aasta rahvaloendusega võrreldes on rannikupiirkonnas elavate inimeste arv suurenenud kahe protsendi võrra. Täpsem analüüs näitab, et elanike arv on suurenenud just mereäärsel esimesel kilomeetril.
Linna piirist kaugenedes elanike keskmine tihedus ruutkilomeetril väheneb. Keskmise tiheduse muutumist linna piirist eemaldudes mõjutavad linnade tagamaal paiknevad alevikud ja väikelinnad.
Peaaegu kõikides Eesti maakonnakeskustes on linnasüdame rahvastikutihedus viimasel kümnendil vähenenud. Vaid Tallinna, Tartu ja Viljandi linnasüdamete rahvastikutihedust võib pidada muutumatuks. Sellised tulemused pärinevad gradientanalüüsist, kus võrreldi keskmise rahvastikutiheduse muutumist linnasüdamest kaugenemisel 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduseandmetel. Linnasüdameks valiti tinglikult linnavalitsuse asukoht ning rahvastikutiheduse muutumist jälgiti 500-meetrise sammuga.
2000. aastate ehitusbuumi ajal toimus vilgas ehitustegevus suurte linnade Tallinna, Tartu ja Pärnu ümber. Sarnane protsess, kuigi madala intensiivsusega on toimunud ka väiksemate maakonnakeskuste naabruses. Analüüsides kahe viimase rahvaloenduse andmeid selgub, et ka kahaneva rahvaarvuga maakonnakeskuste tagamaadel, on rahvastikutihedus paiguti suurenenud. Sellised maakonnakeskused on näiteks Valga ja Paide.