Kas tead, et aja möödudes kaotavad pikka aega koos elanud paarid oskuse teineteist kuulata, küsib nooruke Julie Delpy sama noorelt Ethan Hawke’ilt Richard Linklateri 1995. aasta filmis «Enne päikesetõusu».
Armastus enne keskööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neile, kes seda näinud ei ole, teadmiseks, et tegu on triloogia esimese filmiga, kus ameeriklane Jesse (Ethan Hawke) kohtab juhuslikult rongis prantslanna Celine’i (Julie Delpy). Kohtumise tagajärjeks on ühiselt veedetud öö Viinis, armastus kogu eluks ja järjefilm «Enne päikeseloojangut» (2004).
Viimasest omakorda saame teada, et hoolimata Jesse’i ja Celine’i kavatsusest kohtuda uuesti poole aasta pärast, teeb elu nende plaanidesse ootamatult korrektiivid ning mehe ja naise teed ristuvad alles üheksa aastat hiljem, kui mõlemad on suhtes ja ühel neist lapski.
Nüüd, aastal 2013, näeme, kui asjakohase lause ütles Celine 18 aastat tagasi, sest «Enne südaööd», milles Jesse ja Celine on juba omavahel abielus, räägib rääkimisest või teisisõnu näitab meile suhte valu ja võlu.
On päris huvitav elamus kasvada n-ö samas taktis filmi peategelastega. Põlvkonnakaaslaste nägemine ekraanil nii siis kui ka nüüd, Linklateri triloogiat üle vaadates, toob meelde kunagised mõtted-emotsioonid, lootused-hirmud ja ajastuhinguse, rääkimata erinevatel eluetappidel toimunud samastumisest tegelastega.
Eks ole näitlejad just viimastesse filmidesse ka palju iseennast pannud – kui esimene oli veel puhtalt stsenaristide näputöö, siis kahe viimase kaasstsenaristideks on Delpy ja Hawke ise. Ilmselt on see isikliku elukogemuse käsikirja valamine üheks oluliseks teguriks, miks vaoshoitud tegevusega, peamiselt dialoogidest koosnev film vaatajat ka kõnetab.
Peategelased pole nüüd enam lihtsalt koos, neil on lapsed. Nad on õnnelik paar, piisavalt õnnetuks tegeva minevikutaaga ja argipäevaga. Üks päev Kreeka saarel on just sobiv ajavahemik, kogemaks idülli ja klaarimaks vanu arveid.
«Enne südaööd» on film, mida võib nimetada küll kammerlikuks, küll suhtedraamaks, kuid päris kindlasti on see väga euroopalik, et mitte öelda prantslaslik. Just prantslased on need, keda suurrahvana ei vaeva ilmselt paine iga hinna eest meeldida.
Sealseid filmitegijaid ei piina hirm, et «dialoogi on liiga palju, action’it liiga vähe ja publikul hakkab igav». See on muidugi väga eelarvamuslik avaldus, kuid teksaslane Linklater on selles plaanis prantslasi isegi ületanud ja tulemus on igal juhul huvipakkuv.
Tulles artikli alguse juurde tagasi – Celine ajab edasi oma mittekuulmise teooriat, väites, et mehed ei suuda kuulda kõrgeid, naised madalaid helisid, mis olla ilmselt looduse viis hoidmaks abielupaare üksteist tapmast.
Või mida veel saakski rääkida noor naistegelane, Georges Bataille’ «Silma lugu» kaenla all, eakaaslasest meestegelasele, kes ise loeb Klaus Kinski autobiograafiat.
Mis siin muud ikka öelda, kui et eh, noored, te ei tea veel, milliste triviaalsete probleemidega tuleb teil tegeleda 18 aastat hiljem!
«Enne südaööd»
Režissöör Richard Linklater
USA 2013
Alates 28. juunist Tallinna ja Tartu kinodes