Päevatoimetaja:
Margus Martin

Krossi personaalne triumf

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eerik-Niiles Kross
Eerik-Niiles Kross Foto: Andres Haabu / Postimees

Jaanuaris 2012, kui Eerik-Niiles Kross oli purjelaeva Nordea vahetusmadrusena India ookeani ületamas, esitas Vene Föderatsiooni uurimiskomitee Krossile süüdistuse Arctic Sea kaaperdamise organiseerimises ning teatas ametlikult, et palub föderaalsel julgeolekuteenistusel FSB-l kuulutada ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Vaatamata Venemaa taotlusele Krossi nime Interpoli tagaotsitavate nimekirja aga ei ilmunud.

Juba 19. jaanuaril 2012 vihjas keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe büroo asejuht Reijo Valgjärv Postimehele, et Interpol võib Krossi juhtumis koostööst Venemaaga keelduda, kui leiab, et Venemaa tegutseb poliitilisest kättemaksust ajendatult. Interpol on ametlikult apoliitiline organisatsioon, mille konstitutsioon keelab sekkuda juhtumisse, millel on poliitiline, militaarne või religioosne iseloom.

Postimehele teadaolevalt esitas Venemaa Interpolile taotluse Kross rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutada esmase avalduse tegemisest märksa hiljem – kas teadlikult või mitte, kuid seda tehti 8. augustil 2012, Vene–Gruusia sõja neljandal aastapäeval. Teatavasti käsitleb Eesti mitteametlikul tasemel Krossi seostamist ja tagaotsitavaks kuulutamist kaubalaeva Arctic Sea loos Venemaa-poolse poliitilise kättemaksuna selle eest, et Kross aitas Vene–Gruusia sõja ajal grusiinidel võita infosõja.

Tagasi üles