Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/07/09/1887004t1h3543.jpg)
Lihtsad inimesed – nagu me kõik, välja arvatud ehk mõned polkovniku lese tüüpi tõbised – ei taha tervishoiusüsteemilt just palju. Soovid on üsna lihtsad: et siis, kui häda käes, ka abi olemas oleks; et see abi jõuaks inimeseni ka inimlikult heatahtlikul moel, ja et tervishoiusüsteemi erinevad osad ei räägiks üksteisele vastu, vaid annaksid inimesele enam-vähem samasuunalisi juhised, kuidas oma elu tervena elada. Näiteks et kõik oleksid samal nõul selles, et suitsetamine ja rasvumine on tervisele halvad, seevastu mõnus jalutuskäik värskes õhus koos hea ja värske salatisuutäiega jälle hea ja kasulik.
Tänane lugu Postimehes räägib juhtumist, kus õlavarreluu murruga haiglasse viidud mees pidi ootama lõikust mitmeid päevi, neist osa söömata – sest kellelgi ei tulnud pähe talle teada anda, kas ta võib operatsiooni ära jäädes süüa või mitte.
Arstid teavad, et suviti on traumasid enam kui muul ajal. Samas on suvi ka arstide jaoks puhkuse aeg. Lihtne arvutus ütleb, et just suvel on arstile pääsemine keerulisem kui muidu. On aga selge, et see ei tohiks inimese jaoks tähendada abitusse olukorda jäämist.
Kuid ehk isegi enam kui abi ja inimlikult heatahtliku tähelepanu saamisega on tervishoiusüsteemil probleeme samasuunaliste juhiste andmisega. Õigemini tundub, et teave, mida inimestele tänuväärt ennetustöö käigus antakse, läheb mõneti vastuollu selle kogemusega, mille inimene haigla- või polikliinikuuksest sisse astudes saab.
Südamehaigused on just noorte meeste seas tõsine probleem. Ei möödu kuudki, ilma et südamearstid rõhutaks, kui oluline on tolle väikse, kuid tähtsa verd ringi pumpava organi tervisel silm peal hoida. Meeldetuletuse põhjuseks ei pea sugugi olema mõni taas liigvara infarkti saanud noor inimene, kes tööd tervisest olulisemaks on pidanud, vaid arstid teevad tublit ennetustööd ja võtavad südamehaigused jutuks, ilma et kurvad näiteid seda raamima peaks. Peamine, mida tervislike eluviiside kõrval rõhutatakse, on õigel ajal arsti juurde minemine. Kui valu juba kätte ja selga levib ning süda ebaühtlaselt rinnus tuksub, ei tohi kaua mõelda. Südamearsti või hilisel ajal vältimatu abi poole või haigla valvetuppa pöördumine on sel puhul ainuõige.
Ometi võib just nii toiminud inimest oodata valvetoas hoopis teine lähenemine, kus inimest tühiste asjadega arsti poole pöördumise eest sõideldakse.
Kui ennetustööd tegevad arstid annavad ühed juhised ja patsiendiga kokku puutuvad tohtrid hoopis teised, siis tuleb sellest mitmekordne kahju. Neil, kes murega arstile läinud, kuid sealt asjata pöördumise eest noomida saanud, on väga raske teisel korral uuesti oma enesetunnet usaldada ja abi otsima minna. Kuid ehk veel suurem kahju on see, et vastuoluliste juhiste andmisega kaotab meditsiinisüsteem inimeste silmis tükikese oma usaldusväärsusest. Ent keda on inimesel veel usaldada peale meditsiinisüsteemi?