Vastukaja: tootlikkus sõltub ka suhtumisest

Foto: Repro

Lisaks tootmiskapitalile ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolule muutub aina olulisemaks ka sotsiaalse kapitali arengutase ehk kuidas me teistesse inimestesse suhtume. Sotsiaalpsühholoogia on kujunemas üheks tähtsaimaks rakendusteaduste haruks ja majanduse edendajaks.

Esiteks tuleb suhtuda hästi inimestesse, kellele me tahame oma tooteid müüa või kellele teenuseid osutame. Kui soovime oma toote viia võimalikult lõpptarbija lähedale, siis peame seda tarbijat ka tundma. Me peame nägema vaeva, et mõista, millised on tema probleemid, ootused ning kuidas ta on harjunud oma probleeme lahendama ja ootuseid realiseerima. Parim, mida teha saame, on leida meie sihtrühma ootustele uusi ja innovaatilisi lahendusi, olla nendele inimestele esmaste oodatavate toodete või teenuste pakkuja. Siis saame küsida ka õiglast hinda ning tootluse pärast on muret vähem. See võib olla töö- ja ajamahukas, eriti kui jutt on eksporditurgudest, kuid tänapäeva sidusas maailmas ja info kättesaadavuse juures ei ole mis tahes turu erinevate tarbijarühmade tundmaõppimine hea tahtmise puhul enam võimatu ülesanne.

Teiseks, palgates tööandjatena oma ettevõttesse tööjõudu, peaksime jälgima, kuivõrd on kaasatud töösse kõige väärtuslikum osa inimesest – tema vaba tahe ja loomeenergia. See on praktiliselt ammendamatu ressurss, mille võime kergesti ukse taha jätta, kui me näeme inimeses vaid kitsast funktsiooni – mõnda koolitatud või treenitud oskust. Suhtudes inimesesse aga kui võrdsesse kogukonnaliikmesse ühes kõigi tema tugevate külgede ja puudustega, kui me julgustame teda ennast avama ja kaasa mõtlema, siis võib meie ettevõte saada tunduvalt rohkem tulu, kui töötajaga kokkulepitud palganumbrid võiksid eeldada. Kui inimesed tulevad tööl hea tujuga ning lähevad rõõmsa meelega koju, siis pole see ainult isikliku õnnetunde küsimus, vaid ka kõrge tootlikkuse eeldus.