Reedel kella 18st kuni pühapäeva varaste hommikutundideni pühitakse tolmust puhtaks ja avatakse kultuurile Patarei merekindlus.
Patarei trotsib igavust reedest laupäevani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algab festival Kultuuritolm, mille seekordne alateema on «Igavus liidab, meelelahutus lahutab». Festival toimub samas kohas juba neljandat korda ning kahe päeva jooksul pakub Patarei kuuel laval muusikalisi ja visuaalseid elamusi, kontserte, performance’id, DJ’sid; harivaid programme, töötubasid ja näidatakse dokumentaalfilme.
Laupäeval saab vanu asju uute vastu vahetada Homeless Couture’i laadal, teadmisi proovile panna muusikaviktoriinil ning aktiivsema puhkuse harrastajatel on sportimisvõimalusi (lauatennis ja petanque).
See on erakordne võimalus, et inspiratsiooni ammutada ning tutvuda sarnaste huvide ja erinevate vaadetega inimestega. Kuidas igavus meid siis liitma ja meelelahutus lahutama peaks?
«Igavus on teatud seisund või tunne, mis eelneb igasugusele loomingulisele tegevusele. Seda tunnet kirjeldab kõige paremini vajadus luua midagi uut, selle asemel et rahulduda olemasolevaga,» ütleb festivali üks korraldajaid Chungin (kodanikunimega Indrek Spungin – toim).
«Loomingulisus ühendab meid. Seevastu meelelahutus paneb unustama oma sisemist kirkust ja eraldab teineteisest tumeda seinaga. Ärameelelahutatud inimene on tuim, passiivne ja apaatne švamm. Festival kutsub üles mitte anduma pimesi meelelahutusele, vaid õppima nautima igavust, olema loominguline ja vaba.»
Samas tunnistab Chungin, et festivali nimi sai meelega provotseeriv, et panna inimesi juurdlema selle üle, mis see igavuse tunne ikkagi on, ning Kultuuritolm pakub selleks hea võimaluse.
«Lingvist ja poeet Erkki Luuk korraldab festivalil «Igavuse töötuba», mille teoreetilises osas ta vaatleb igavuse fenomeni ja praktilises osas pakub välja harjutusi igavusega toime tulemiseks. Kindlasti ei soovita ta lahendusena televiisorit või sotsiaalmeediat. Pigem katsub ta pakkuda välja võimalusi, kuidas igavusega kohaneda nii, et see sind enam ei tüüta. Tõeline igavuse ületamine on tegelikult eneseületamine.»
Igavuse ületamist demonstreerivad nii muusikud, kunstnikud, DJ’d kui luuletajad. Näiteks reede õhtul Rannalaval esinev Cleaning Women Soomest on otsustanud, et tavainstrumentide kasutamine on liiga kerge ning nad on ehitanud oma trummikomplekti üles kasutatud pesumasinatele ja vanadele pesurestidele. See on tume krautrokilik muusika, mis tihtipeale lõpeb tantsuorgiaga ning lisaks paneb ka taaskasutusse avatumalt suhtuma.
Cleaning Women ühendab meeldiva kasulikuga, mis võiks igavuse ületamise kreedoks saada, ning see bänd on ainult üks näide paljudest sarnastest nokitsejatest, kes Kultuuritolmul üles astuvad.
Kiwa teeb heliinstallatsiooni, mille kohta rohkemat öelda ei oskagi, sest Kultuuritolm on improvisatsiooniline festival ja suur osa kogu ürituse võlust rajanebki üllatusel. Ning üllatuda saab Patareis kindlasti.
Mida õpetab Raul Velbaum töötoas «Kuidas rääkida tõtt, aga jääda iseendaks»? Või millega astuvad üles Raoul Kurvitz ja Sandra Jõgeva? Miks need kirikuuksed Mutant Disco ja Jäcki võluaeda viidi? Mis koht see Koobas on?
Kultuuritolmu sisu ja olemuse võtab Chungin kokku nii: «Kultuuritolmul tahetakse külastajale pakkuda erilist õlatunnet, mis on õige festivali trump. Kuid peale hea tunde soovime, et festivali jooksul kogeks külastaja midagi sellist, mis ei pruugigi esmapilgul just kõige mugavam asi olla.
Ühesõnaga midagi, mis poeks hinge ja jääks ka pärast festivali lõppu sisse küsimusi tekitama.»
Festival
«Kultuuritolm»
Väravad avatakse reedel, 12. juulil ja laupäeval, 13. juulil kell 12 Homeless Couture moetäikaga ning kuni kella 18ni on pääs festivalialale tasuta.
Esinejad: Pelle Miljoona United (Soome), Myrra Ros (Island), Metro Luminal, Ajukaja, Mart Avi & Steve Vanoni, Vaiko Eplik ja Eliit, Cleaning Women (Soome) jpt
Korraldaja soovitab
Metro Luminal
Kindlasti peaks kogema Metro Luminali kontserti, sest nad pole pea kümme aastat kontserte andnud ning elavas esituses kõlavad nende hingematvad ja pealuu sisse kulunud lood veel palju paremini kui vanadelt kassettidelt. Just Schillingul veendusin selles. Ja ma polnud ainus. Metro Luminal on kõige parem Eesti bänd läbi aegade.
Pelle Miljoona United
Pelle on lihtsalt nii lege ja mõnus tüüp. Ta on 70ndate lõpust peale muusikat teinud ja mõjutanud mitut põlvkonda Soome ja Eesti muusikuid. Muide, Pelle Miljoona 80ndate hitist «Mootoritie on kuuma» inspireerituna kirjutas Villu Tamme «Tere perestroika».
Myrra Rós
Myrra Rós on laulukirjutaja ja trubaduur Islandilt, kelle muusikas on eriline fluidum. Küsisin Myrralt, mis värk sellega on, ta ütles, et ilmselt on põhjus Islandi maastikus. Et alati, kui ta käib välismaal kontserte andmas, hakkab ta just selle saare maastikku taga igatsema. Kui muusika paneb silme ees pildi jooksma, siis see töötab.