Urve Eslas: luuvaludes kompleks

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Varssavis, kuhu mõtlejad jälle José Manuel Barroso eestvedamisel Euroopale uut liikuma panevat ideed otsima kogunesid, sain kokku Per Nyholmiga. Per on too 70-aastane Taani ajakirjanik, kes Postimehele arvamuslugusid kirjutab.

Kui ajakirjanikud koos veini joovad (tavaliselt viletsat ja odavat, aga seekord maksis veini eest Euroopa Komisjon, mis tähendab, et vein oli vilets ja kallis), läheb jutt lõpuks ikka kuidagi ajakirjandusele. 50-aastase kirjutamis- ja õpetamiskogemusega Peril on oma versioon, miks paberlehtede tiraaž igal pool Euroopas kahaneb: probleem ei ole mitte (või mitte üksnes) online-ajakirjanduse tähtsuse suurenemises. Probleem on teadmiste ja kire defitsiidis, probleem on selles, et ajakirjanikest on saanud kontoritöötajad. Ja mingil kombel on see sama haigus, mis vaevab ka Euroopat üldisemalt.

Kõik on enam-vähem nõus, et kirjanduse armastamiseks peaks oskama lugeda. Üldse mitte kõik ei paista olevat nõus sellega, et kultuurist lugu pidamiseks (ja mis see Euroopa muud tähendab kui kultuuri, üsna laias mõttes) võiks seda tunda. Euroopa haridussüsteem – Eesti ei ole erand – on kultuuritundmise õpetamise poolest üsna kehvas olukorras. Euroopa riikide koolilõpetajatel pole suurt aimu isegi oma riigi kultuurist, rääkimata teiste riikide omadest. Kui teadmisi ei ole, pole ka, mille pinnalt sarnasusi ja erinevusi näha ja mingi enam-vähem adekvaatne tervikpilt kokku panna. Selge, et sel juhul on üsna keeruline rääkida ka Euroopa ühistest, mõtlemistraditsioonil põhinevatest väärtustest.