Mari Kalkun hindab vabadust

Katre Tatrik
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kardab kõrgust: 
kuigi küngaste vahel üleskasvanud, pelgab Mari Kalkun suuri kõrgusi. Ööbikuoru vaatetornis tunneb ennast aga koduselt.
Kardab kõrgust: kuigi küngaste vahel üleskasvanud, pelgab Mari Kalkun suuri kõrgusi. Ööbikuoru vaatetornis tunneb ennast aga koduselt. Foto: Kristjan Teedema

Viimased aastad on Võrumaa metsade ja küngaste vahelt pärit Mari Kalkun (27) veetnud seal, kus ta polnud elus varem kunagi elanud – mere ääres. Poolteist aastat Tallinnas ja poolteist aastat Helsingis. Kuu aega tagasi lõpetas ta nimelt magistriõpingud pärimusmuusika erialal.

Kui intervjuud kokku lepime, sõidabki Mari Kalkun parasjagu Helsingist Tallinna ja juba järg­misel hommikul edasi Tartu. «Kas sobib kuskil lõuna pool?» üritab ta tagasihoidlikult intervjuu kohta kodu lähedale kokku leppida. Jaatava vastuse peale, justkui oleks tegemist arusaamatusega, täpsustab Mari, et tegelikult pidas ta silmas Võrumaad. «Kuidas see kõlab?»

Rõuges Ööbikuorus, kaheksa kilomeetrit tema isa talust, ütleb Mari aitäh, et sõitsime fotograafiga tema juurde, mitte vastupidi. Mari sõnul on Eestis liialt levinud suhtumine «tule-Tallinna-teeme-intervjuu». Nagu mujal Eestis elu ei olekski.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles