Ei, mina ei öelnud nii! Hoopis mulle öeldi. Ja kõigile teistele tallinlastele. Selgituseks neile, kes pole viimasel ajal Tallinna sattunud: siin kaunistavad suuremate teede ääri plakatid, kus rohelisel taustal on kirjas täpselt seesama sõnum, mis praeguse kirjutise pealkirjas.
Ilma igasuguse selgitava viiteta.
Roheline taust viib mõtted kohe ühele erakonnale ja ühele kaubandusketile. Et üks erakond hakkaks kolm kuud enne valimisi kedagi kuskile saatma, tundub äärmiselt väheusutav. Seda enam, et Laagna teel on kõige suurem salapärase sõnumiga reklaam kas juhuslikult või meelega just ühe Prisma kõrvale sattunud.
Prisma alalise kliendina mõtlen, et kui kodu lähedal oleks peale Prisma veel mõni teine kaubanduskeskus, kas siis selline reklaam oleks piisav põhjus ühe kaupmehe juurest teise juurde kolida.
Ei jõuagi välja mõelda, sest enne seda jõuab Prisma kinnitada, et neil pole sellega mingit seost ja ettevõte pole üldse õnnelik selle üle, et neid niisuguse kahtlase väärtusega asjaga seostatakse. Nii et õnneks on kodupood sellest patust puhas. Ja ega vist ei hakkakski sellepärast poodi vahetama, sest mälu on inimesel ju lühike ja harjumuse jõud suur.
Kuid salapärane reklaam häirib ikka. Ja mitte ainult mind. Päeva jooksul saan teada, mida arvab asjast ühe tuttava vanaema ja teise tuttava laps. Vanaema on väga häiritud ja kooliealine laps väga imestunud. No muidugi, kui tema mõne sellise netikommentaari kirjutaks, siis kustutataks see kohe ära. Aga nüüd on keegi samasuguse keelatud sõna suurelt kõikidesse bussipeatustesse välja pannud…
Ja kõik loevad ja keegi ei mürista. Kui Tervise Arengu Instituut produtseeris reklaami tekstiga, et kellelegi meeldib kellegi viltune peenis, siis tõusis kisa taevani, nii et reklaamikampaania pandi vahepeal seisma ja hiljem jätkati hulga pehmema variandiga. Aga siin saadetakse kõik täiesti karistamatult sinnasamusessegi…
Juriidiliselt on muidugi kõik korrektne. Tarvitseb kellelgi uurima hakata, kui selgub, et tegelikult on seal kirjas «Mine poodi!» või midagi sama argiselt haigutama ajavat, mida mõni koopiakirjanik on oma vaimuvälgatusega huvitavaks püüdnud teha. Ja et igaüks võtab asja oma rikutuse tasemelt. Aga sellega peaks ilmselt tegelema oma hambutuse poolest tuntud tarbijakaitseamet, kes suudaks alles tükk aega pärast reklaamikampaania lõppu mittemidagiütleva otsuse teha.
Niisiis, igaüks, kellel on piisavalt raha reklaamipindade ostmiseks, võib saata terve Tallinna sinna, kuhu parajasti tuju on. Pärast võib seletada, et tegelikult mõeldi midagi hoopis muud. Aga võib ka mitte seletada, mitte midagi ei juhtu.
Jumal tänatud, et varsti valimisreklaamide kõrvale enam muud ei mahu. Mine tea, kuhu turundajad meid muidu veel saadaksid.