Prokuratuur: politsei pole seaduse tõlgendamisel eksinud
Täiendatud kell 14:15!

Riigiprokurör Heili Sepp.

FOTO: Andres Haabu

Meedias levinud väide, nagu poleks varastatud mobiiltelefoni positsioneerimine selle aasta alguses enam jälitustoiming, ei vasta tõele, ütles juhtiv riigiprokurör Heili Sepp.

Sepa sõnul on selle aasta 1. jaanuarist seaduses eristatud telefoni asukoha tuvastamine tagantjärele ja asukoha tuvastamine reaalajas.

«Mõlema teostamiseks on vajalik prokuröri luba, kuid kui esimene neist ei ole jälitustoiming, siis teine – telefoni asukoha tuvastamine kärjetunnuse või tugijaama geograafilise asukoha järgi reaalajas – on jälitustoiming, mida seadus nimetab varjatud jälgimiseks,» kinnitas Sepp.

«Täpsemalt saab nende kahe toimingu eristamise kohta lugeda eelnimetatud seaduseelnõu seletuskirjast nr 175 (lk 5), mis on avalikult üleval Riigikogu koduleheküljel.»

Jälitustoimingute alt kadus kõneeristus

Prokuratuuriga samal seisukohal on ka justiitsministeerium. Ministeeriumi pressiesindaja Kaisa Lutter ütles, et 2013. aasta algusest jõustunud seadusemuudatustega arvati jälitustoimingute hulgast välja kriminaalmenetluses tõendite kogumine päringu tegemisega elektroonilise side ettevõtjale ehk kõneeristus.

«Kõneeristusega saab andmeid sõnumi edastamise fakti kohta minevikus, st päring sideettevõtjale ei anna teavet telefoni asukoha ega sõnumite kohta päringu tegemise ajal.»

Lutter ütles, et seevastu mobiilpositsioneerimine ehk seadme asukoha võrgupõhine kindlakstegemine reaalajas on endiselt jälitustoiming ning vajab prokuröri luba.

Selle kohta, et mobiilpositsioneerimine ei kuulu jälitustoimingute alla, on varem sõna võtnud andmekaitse inspektsioon, MTÜ Eesti Interneti Kogukond aseesimees Elver Loho ja riigikogu õiguskomisjoni liige Andres Anvelt.

Tagasi üles