Eeva Jeletsky: kalamees muinaskülast

Foto: Tarmo Niitla

Jõelt tõuseb udu ja mähib endasse kaldail kasvavad angervaksad. Istun ja jälgin tasaseis laineis vaevu õõtsuvat õngekorki. Tarmo ja Jaak on põhjaõnge püüdma sättinud ja loobivad eemal lanti. «Näkkas!» hõikab Jaak põhjaõnge välja sikutades. Jätan ussikese ujuma ning lähen vaatan, mida hõikaja saagiks sai. Latika, aga alamõõdulise (alumisel pildil), õnneks on konks loomakesele vaid vaevu ülahuulde haakunud, nii et vette tagasi pääsenult elab ta rõõmsalt edasi.

Naasen oma õnge juurde – ussikese ujutamine on landi loopimisest igavam, aga meil on Tarmoga kahasse vaid üks spinning ja praegu on tema kord sellega asjatada. Uss on ära näritud ja konks paljas, pudistan ussijäänused jõkke, kinnitan konksu uue ussi, viskan ujuma ning vahin jälle jupp aega korki. Lõpuks kaob kork vee alla, tõmban õnge veest – kõigest viidikas. Ah olgu, viin selle koju nukrutsema jäänud koerale. Tuleb Tarmo, ta on saanud paar väiksemat ahvenat, vahetame püügiriistu.

Ka Jaak on landiga mõned ahvenad saanud. «Mulle meeldivad vooblerid,» kommenteerib ta, «ahvenate jaoks on need parajad. Kümmekond aastat tagasi, kui ma Soomes olin, sain ühe retke käigus ligi 50 väikest ahvenat, kellest fileerituna ja võis praetuna sain ülimaitsva roa. Siis käisime sõpradega palju kalal – nii suvel kui ka talvel –, see oli hea lõõgastus.»