Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2013/07/26/1923464t1h7ec0.jpg)
Igal aastal läheb asenduskodudest iseseisvat elu elama sadakond vähemalt 18-aastast noort: nelisada eurot elu alustamiseks pangaarvel, heal juhul vallalt või linnalt saadud tuba või lihtne korter ning ülejäänuga tuleb juba ise hakkama saada.
«Viimati oli hea, kui olin lastekodus: ei pidanud ise midagi tegema. Samas pidi alati ütlema, kuhu lähed ja kirja panema, kui sõber külla tuli. Mõttetu!» rääkis 21-aastane, enamiku oma elust asenduskodus kasvanud Kaido (nimi muudetud – toim).
Iseseisva elu alustamine on tal läinud tagasilöökidega: kool on korra pooleli jäänud, 18-aastaselt tuli asenduskodu noortemajast välja kolida ja üürivõlgade tõttu on tulnud vahetada kortereid. Paarisajaeurosest töövõimetuspensionist kulub Kaidol tubli tükk arvutite ja telefonide järelmaksudele, neist enamik on võetud sõprade jaoks. Kuigi sõbrad tekitavad Kaidole lisaprobleeme, on nad tema jaoks vähesed oma inimesed ja neist ta pole valmis loobuma.
Kaidol on vedanud – tal on kolmandat aastat tugiisik, tema endine kasvataja asenduskodust. «Karin tõi mulle alati kommi,» mäletab Kaido. Karin meenutab omalt poolt, et Kaido oli väike poiss, kes otsis lähedust, oli hea südamega ja tegi asju korralikult.
Karin helistab Kaidole iga päev ja aitab kõiki iseseisvas elus vajalikke asju ajada. «Käime koos pangas, koostame töö otsimiseks CVsid või paneme arsti juurde aega kinni – Kaido ise teeb, aga ma olen tal kõrval,» räägib Karin.
Tugiisik lisab veidi mõrult, et järelmaksu võtmisel on poiss olnud väga iseseisev. Karin imestab, kui kergesti on telefonifirma noormehele järelmaksuga tehnikat müünud. Need juhtumid, kus poiss on väga iseseisvalt otsuseid langetanud, on lõppenud majanduslikus mõttes paraja umbsõlmega, mida Karinil tuleb aidata lahti harutada.
Ka ise asenduskodus, Keila SOS lastekülas kasvanud, nüüd asenduskodude töötajate liitu vedav ning Keila noortekodus töötav Meelis Kukk teab, et noored kibelevad täiskasvanuks saades asenduskodust lahkuma – et pääseda reeglitest ja piirangutest ning elada omatahtsi.
«Nad ütlevad, et ei taha lastekodusse küllagi minna, aga tegelikult soovivad, et nende käekäigu vastu lastekodust huvi tuntakse, niisugusel noorel ei ole ju kedagi teist, kes seda teeks,» ütleb Kukk. «Igaüks vajab kedagi, kes temast päriselt hoolib.»
Asenduskodudel pole kohustust sidet hoida, aga loomulikult on küllalt juhtumeid, kus kontakt lastekoduaegse tugiisikuga ning perekodude puhul pereemaga püsib ka hilisemas elus. Asenduskodust ellu astunute ametlikud, projektipõhised tugiisikud on sageli just endised kasvatajad, keda noor usaldab ja end aitama lubab.
Marina hoolealuseks on Triin (nimi muudetud – toim), kellel on juba ka oma beebi. Tavaline lugu asenduskodust tulnud tüdrukute puhul, kes läheduse vajadusest kiiresti noormehe leiavad ning kergesti ka lapse saavad. «Need suhted ei kipu pikalt kestma ja tugiisiku abi on vaja sellekski, et osata lähedasi suhteid hoida,» teab Kukk.
Triin tundus hästi hakkama saavat ja Marina ei muretsenud tema pärast liialt. Tõsi, kui noor naine sünnitama läks, oli talle toeks Marina enda tütar, sest Triinu lapse isa, samamoodi keerulisest perest, ei julgenud sünnituse juures olla. Imikuga koju jõudes oli noor ema väga abitu. «Piim lõppes, ilmselt närvilise oleku pärast, kuni selleni, et ta oli hirmul, mis saab, kui õues jalutades vihma sadama hakkab,» räägib Marina.
Need on suhteliselt lihtsad lood. Kukk räägib noormehest, kes asenduskodu järel varsti vanglasse sattus. Ka sugugi mitte harv juhus. Kui noormees sealt vabanes ja linnavalitsusse abi küsima läks, kuulis ta, et abi pole talle vaja, mingu tööle. «Need noored annavad kergesti alla ja uuesti, mujalt abi küsima ei lähe,» tõdeb Kukk.
Õnneks sai noormees tugiisiku, kes aitas tal leida töö ja lahendada suhteprobleeme. «Nüüd on ta noor isa, käib tööl ja tal läheb hästi,» rõõmustab Kukk.
Niisuguseid, ilusama ja ka vähem õnneliku lõpuga lugusid võib viimasest kolmest aastast leida üle saja. Asenduskodude töötajate liidul on tugiisiku projektiga sel aastal veel võimalik tugiisikut pakkuda rohkem kui kahekümnele noorele, kes on viimase kahe aasta jooksul asenduskodust või perekonnas hooldamiselt oma elu peale läinud. «Kui keegi teab niisugust noort, kes võiks vajada tugiisikut, kes aitaks tal paremini iseseisva eluga kohaneda, andku mulle julgelt teada,» innustab Kukk.
Loodetavasti jätkub tugiisiku projekt Euroopa raha toel ka järgmistel aastatel. «Sellisel kujul on see paraku siiski tulekahju kustutamine – hoopis varem peaks noori iseseisvaks eluks ette valmistama hakkama ja see teenus peaks olema riigi poolt püsivalt tasutud,» leiab Kukk.
Uude asendushoolduse kontseptsiooni, mille valmimine on paraku 2014. aastast 2015. aastasse lükatud, teeb Kukk ettepaneku, et asenduskodust lahkuvate noorte tugiisikusüsteem seotaks asenduskodudega, et ükski noor ei jääks omapäi.
See tähendaks, et asenduskodudel tekib suurem vastutus noore inimese edasise saatuse eest ja muutuks tavaliseks, et hiljemalt põhikooli järel seataks lastekodulastele rohkem igapäevaseid kohustusi, alustades poes käimisest ja söögi tegemisest ning lõpetades elektrinäitude vaatamisega.
«Et nad näeksid, et kõik ei tule niisama ei tea kust kätte,» selgitab Kukk. «On asenduskodusid, kus seda tehakse praegugi, aga pigem sõltub see konkreetse kasvataja viitsimisest, kui on reegel.»
Milline tulevik võib oodata Kaidot? Oma unistuste koha peal jääb ta vastust otsima ja ei leiagi õiget: ta lihtsalt elab tänases päevas ja tegelikult kardab muutusi.
«Kaido on väga selge vaatega noormees ja ta vajab palju motiveerimist ning veenmist. Pikka tööpäeva tööl ei jaksa ta vastu pidada, või kui mõni inimene talle ei meeldi, siis võib see saada töölt lahkumise põhjuseks,» arutleb tema tugiisik Karin.
Tugiisik lootis muidugi, et Kaido suudab nüüd, teisel katsel kutseõppes lõpuni vastu pidada. «Algul on ta tubli, aga kooliaasta lõpuks väsib ära,» näeb Karin raskusi.
Ilmselt ei kao Karin Kaido elust ka siis, kui tugiisiku ja hoolealuse suhe mingil hetkel lõpeb. Raha pärast ei tee Karin ega teised tugiisikud seda tööd nagunii – tasustatakse kaks eurot tunnis, maksimaalselt 28 tunni eest kuus, kusjuures telefonijutud ei lähe arvesse.
«Keegi on öelnud, et laps vajab kõige rohkem armastust siis, kui ta seda kõige vähem väärib,» ütleb Kukk.
Tugiisiku teenuse saajad
2010 2012
• Last kasvatav isik 98 243
• Haiguse tõttu abi vajav isik 25 34
• Füüsilise puudega isik 48 61
• Vaimupuudega või
psüühikahäirega isik 118 107
• Sõltuvusprobleemiga täisealine 41 14
• Raskes olukorras täisealine 124 98
• Vangist vabanenud isik 2 2
• Eestkostel olev laps 3 7
• Perekonnas hooldamisel olev laps 2 16
• Perekonnas hooldamiselt
ellu astunud noor 0 1
• Asenduskodus elav laps 44 30
• Asenduskodust ellu astunud noor 61 63
• Turvakodus viibiv laps 0 3
• Käitumisprobleemiga laps 83 107
• Laps, kelle pere on raskustes 189 266
• Muu põhjus 19 12
Kokku 851 1064
Kommentaar
Karin Kiis
sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna nõunik
Tugiisikuteenus on kohaliku omavalitsuse teenus, mille osutamise vajaduse ja tingimuste üle otsustab iga kohalik omavalitsus ise. Kõikides omavalitsustes seda teenust paraku ei pakuta, isegi kui vajadus on selleks olemas. Väga sageli on põhjuseks rahapuudus. Teine põhjus aga võibolla see, et sageli pole neid, kes soovivad tugiisikuks hakata. Tugiisiku töö võib tunduda lihtne – olla inimese kõrval, nõustada, jõustada –, aga tegelikult vajab see väljaõpet ja sobivust. Samas palk selle eest ei ole eriti kõrge.
Üks omavalitsustest, kus tugiisiku teenus on võrreldes teistega hästi arenenud, on Tartu linn. Seal on aastaid tegutsenud teenuseosutajana Johannes Mihkelsoni keskus, mis on ise aktiivne rahataotleja. Sealgi sai tugiisiku teenus alguse projektidest, aga üha enam teevad nad koostööd Tartu linnavalitsusega.
Tugiisiku teenus on hästi kliendipõhine – tugiisiku põhiülesandeks on aidata inimesel oma olukorraga paremini hakkama saada, arendada oskusi, julgustada, innustada teda, et ta edaspidi ise oma eluga paremini toime tuleks.
Praegu ei ole kõigi abivajajate jaoks abi saamise võimalused võrdselt kättesaadavad. Palju sõltub sellest, kus inimene elab. Tallinnas või Tartus on abivajajal palju lihtsam teenust saada kui näiteks Valga- või Hiiumaal.
Riik ei tee kohalikele omavalitsustele tugiisiku teenuse pakkumiseks ettekirjutusi, kuid saame omavalitsusi toetada. Järgmisest Euroopa raha perioodist oleme päris palju raha kavandanud just selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid arendada erinevaid sotsiaalteenuseid, ka tugiisikute rakendamist. Loodetavasti tekivad siis kogemused, kujunevad välja sobivad teenuseosutajad. Väga oluline on ka partnerlus kohalike omavalitsuste vahel. Kui vallas on vaid üks-kaks tugiisiku vajajat, siis on teenuse väljaarendamine ja osutamine väga kulukas ning oleks mõistlik, kui mitu omavalitsust teevad koostööd.
Mis puutub asendushooldusse, siis 2015. aastaks peab valmima uus asendushoolduse kontseptsioon. Seal on plaanis üle vaadata ka järelhooldus, et teha seda edaspidi süsteemselt ja teadlikult. Selle aasta lõpuni jätkub praegune tugiisikute projekt, mis on päris häid tulemusi andnud.