Kui pole ema-isa, peab olema tugiisik

Asenduskodudest ellu asutjate tugiisiku projekti veab Meelis Kukk, kes on ise osa oma lapsepõlvest veetnud Keila SOS lastekülas. Ta teab, kuidas tal vedas, et ta teismelisena lastekülla sattus ning tema pereema poisi kasvatamist südamega võttis. Foto: Peeter Langovits

Igal aastal läheb asenduskodudest iseseisvat elu elama sadakond vähemalt 18-aastast noort: nelisada eurot elu alustamiseks pangaarvel, heal juhul vallalt või linnalt saadud tuba või lihtne korter ning ülejäänuga tuleb juba ise hakkama saada.

«Viimati oli hea, kui olin lastekodus: ei pidanud ise midagi tegema. Samas pidi alati ütlema, kuhu lähed ja kirja panema, kui sõber külla tuli. Mõttetu!» rääkis 21-aastane, enamiku oma elust asenduskodus kasvanud Kaido (nimi muudetud – toim).

Iseseisva elu alustamine on tal läinud tagasilöökidega: kool on korra pooleli jäänud, 18-aastaselt tuli asenduskodu noortemajast välja kolida ja üürivõlgade tõttu on tulnud vahetada kortereid. Paarisajaeurosest töövõimetuspensionist kulub Kaidol tubli tükk arvutite ja telefonide järelmaksudele, neist enamik on võetud sõprade jaoks. Kuigi sõbrad tekitavad Kaidole lisaprobleeme, on nad tema jaoks vähesed oma inimesed ja neist ta pole valmis loobuma.