Bosnia ja Hertsegoviina pealinnast Sarajevost kümmekonna kilomeetri kaugusel Ilidža rajoonis raiub Mirsad Caušević kümneid kaubaaluseid väikesteks pilbasteks. «Kuna minu maal oli miiniväli, ei saanud ma oma maale metsa tegema minna ning pidin kütteks euroaluseid koguma hakkama,» räägib Mirsad.
Talust üle tee asuv mäehiiglane oli veel aasta tagasi tõsiseks ohuks kogu perekonnale. «Mul on kaks väikest tütart ning ma kartsin alati, et nad võivad igal hetkel mõne lille järele üle tee joosta ja miiniväljale sattuda,» ütleb Mirsad mõtlikult.
Mirsad võitles ka ise sõjas, kuid ei kartnud sel ajal miine nii nagu nüüd oma kodumajja naasnuna. Ta tunnistab, et sõjas pidi ta hoolitsema vaid iseenda eest, kuid kuus aastat miinivälja kõrval elades mõtles Mirsad iga päev tööle minnes miiniohust oma tütardele.
«Nüüd, kui miiniväli on lõpuks kahjutuks tehtud, on siin ohutu elada ning saame oma maad kasutada,» ohkab ta kergendatult.
Demineerimine kui käsitöö
Vaid kilomeeter Mirsadi majast ülesmäge kontrollivad viis demineerijat ruutsentimeetri haaval teeäärt. Viisteist aastat demineerijana töötanud Jasmin Imširović liigub ettevaatlikult metallidetektoriga mööda mäenõlva. Kiirema signaali peale kontrollib ta maad metallvardaga, et eseme suurust hinnata.
«Ühtegi metalliotsija signaali ei tohi tähelepanuta jätta, kuid enamikul juhtudel leiame lihtsalt metallikilde, vanu münte ja isegi ehteid,» ütleb Jasmin.
Vaikse veerandtunni jooksul, mil politsei on autoliikluse maanteel peatanud, jõuab üks demineerija kontrollida vaid mõned sentimeetrid meetrilaiusest rajast. 30 meetri puhastamiseks kulub kogu päev.
Iga väiksemagi signaali kontrollimine on väga aeganõudev ja kurnav. «See töö pole nii ohtlik, kui inimesed arvavad, aga sa väsid füüsiliselt, sest töö on pingeline,» räägib demineerija Kenan Gluhović.
Ta mainib, et ei karda miine, küll aga madusid ning teisi loomi ümbruskonnas, kes võivad miinile astudes selle plahvatama panna. «Selle töö juures pole kohta emotsioonidele, hirmule ega rõõmule,» lisab Jasmin, kelle sõnul peab demineerimise juures olema väga tasakaalukas.
Motiveeriv leidmisrõõm
Bosnia ja Hertsegoviina demineerimise algusest on vigastada saanud sadakond ning miini läbi hukkunud 46 demineerijat. Jasmini ega Kenanit aga ei heiduta pealt nähtud õnnetused või kaotatud töökaaslased.
«See on loomulik, et demineerijate perekonnad on meie pärast mures, aga see on kirg selle töö vastu, mis meid innustab,» ütleb Jasmin. Kenan lisab, et on välja kaevanud väga palju miine, kuid teda motiveerib jätkama lootus leida miine, mida ta varem pole näinud.
«Bosnia demineerijad on väga kogenud, nad on välismaal väga hinnatud,» ütleb Bosnia ja Hertsegoviina miinikeskuse riskihariduse osakonna juhataja Saša Obradović.
Jasmin ja Kenan unistavad samuti missioonist teistesse sõjajärgsetesse riikidesse, kui Bosnia ja Hertsegoviina on miinidest puhastatud. Selle unistuse täitumine on aga veel kaugel, kuna plaan Bosnia ja Hertsegoviina 2019. aastaks miinivabaks saada tundub edasi lükkuvat, sest kolmandik miinidest ootab veel avastamist.
Maamiinid Bosnia ja Hertsegoviinas