Juba mitu aastat püüab Põhja-Eestis asuva Suurpea küla elanik Ermina Lukašova kergendada oma Downi sündroomiga tütre elu, aga ema sõnul pole Kuusalu vald kuigi aldis ta muresid kuulama.
Kaldtee ehitus takerdub avalduste rägastikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1983. aastal sündis Ermina Lukašova perre erakordselt elurõõmus tüdruk Zinaida, keda pere kustub Ziinaks. Pärast sünnitust teatasid arstid aga emale, et imikul on tuvastatud Downi tõbi ja lihasprobleemid. Ziina isa ei suutnud juhtunuga toime tulla, korjas oma asjad kokku ning jättis Ziina, Ermina ja viimase tütre eelmisest abielust maha. «Tulime tasapisi endaga toime,» sõnab Ermina. «Hea, et alati leidus inimesi, kes ei suutnud ükskõikseks jääda ja tulid appi.»
Järgmisel nädalal täitub Ziinal 30 eluaastat ja Ermina valmistab tütrele kingituse. «Loodan, et kingsepp jõuab enne pidupäeva meile tulla,» räägib Ermina. «Tahan Ziinale kinkida uued saapad. Tal on jalad kõverdunud, lisaks on üks suurem kui teine. Talle on vaja tellida erijalanõud.»
Mõne aasta eest hakkas erijalatsite hankekulusid osaliselt hüvitama Kuusalu vallavalitsus. Pärast seda pole vallaametnikud aga Lukašova korduvaid abitaotlusi kuigi sageli kuulda võtnud.
2004. aastast, mil ka Erminal diagnoositi raske puue, muutus pere olukord kehvemaks. Palju ebamugavust valmistab kaldtee puudumine trepikojas, samuti keerukas suhtlemine vallaametnikega. «Ziina on ratastoolis, aga mina liigun juba mitu aastat kepi toel,» jutustab Ermina. «Kui tütar oli väike, siis tema õueminekul probleeme praktiliselt polnud, aga ta kasvas suuremaks ja raskemaks. Kuna meil kaldteed polnud, pidin ma kedagi appi paluma, et teda välja viia.»
Sagedastele veeprotseduuridele viivad Ziinat ema tuttavad, kellele Ermina maksab sümboolset tasu. «Juba mitu aastat palun Kuusalu vallalt abi trepikoja juurde kaldtee paigaldamiseks,» märgib ta. «Nad vastavad justkui moepärast.»
Lukašova uuris ka kaldteede paigaldamisega tegelevalt firmalt, kui palju see võiks maksta, et vallaga asja arutada ja selgitada, kas vald saaks firmale töö eest tasuda. «Mulle vastati, et niisuguse kaldtee paigaldamine on liiga kallis. Ja soovitati kaldtee ise välja maksta, tingimusel, et hiljem nad arutavad, kui suures ulatuses nad mu kulusid katavad,» jutustab Ermina.
«Loomulikult võiks vald Suurpea elaniku kulu kompenseerida,» räägib Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi. «Selleks tuleb meie poole pöörduda avalduse ja tšekkide esitamisega, mis tõendavad kulusid kaldtee rajamiseks.»
Aga Lukašova sõnul pole tal kaldtee jaoks raha: toetustest, mida saavad nii tema kui ka tütar, ei jätku isegi kõige vajaliku tarvis. «Millega ma kaldtee eest maksaksin?» küsib ta. «Mul jätkub vaevu raha Ziina mähkmeteks, toiduks, rõivasteks, samuti erijalatsite muretsemiseks, mis ei ole odavad, kuigi vald mingi osa nende eest tasub.»
Kuusalu valla sotsiaalvaldkonna referendi Ene Rebase sõnul võib kaldtee rahastamist taotleda ka enne teenuse tellimist. Kaldteed vajav majaelanik peab asja kooskõlastama korteriühistuga, samuti firmaga, kes on valmis tee rajama. Pärast seda teeb firma hinnapakkumise, elanik aga kirjutab vallavalitsusele avalduse palvega tasuda kaldtee paigaldamise eest. Teatud aja jooksul vaatab vallavalitsus avalduse üle ja teeb otsuse.
Lukašova sõnul on ta juba väsinud ametnikega kemplemisest. «Ma ju püüdsin, leidsin isegi firma, kes oli valmis kaldtee paigaldama, aga vallaametnikele tundus hind olevat liiga kõrge. No kust ma tean, missugused hinnad neile sobivad, mida eelarve välja kannatab,» pahandab ta.
«Väga keeruline on öelda summat, mida vald on valmis kaldtee paigaldamise või erivajadustega inimese teiste vajaduste eest tasuma. Valla võimalused sõltuvad eelarvest,» märgib Rebane.
«Seaduse kohaselt on erivajadustega inimeste hoolekandes kohustusi ka kohalikul omavalitsusel. Seega antud juhul Kuusalu vallal,» kinnitab sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Jana Rosenfeld.
Tõepoolest on valla kodulehel arvukalt avaldusenäidiseid küll sotsiaalteenuste, küll erivajadustega inimeste toetuste kohta. Lukašova sõnul on ta täitnud korduvalt mitmesuguste abipalvete avaldusi ja saatnud neid teda külastanud sotsiaaltöötajaga valda. «Nemad aga vastavad mulle ikka keeldumisega. Ma palusin hüvitada bensiinikulud sõiduks lähima kaupluseni, mis asub Loksal, seitsme kilomeetri kaugusel Suurpeast. Palusin abi Ziinakese eest hoolitsemisel, keda on vaja toimetada vannituppa või autosse. Saatsin valda koos avaldustega ka maksetšekid, aga tulemust pole. Vaikus,» jutustab Lukašova.
Zinaida Lukašova ametlikuks hooldajaks või eestkostjaks on tema vanem õde Anželika. «Minu vanemale tütrele makstakse hooldetoetust 25 eurot kuus,» sõnab Ermina. «Tema aga peab lisaks õe eest hoolitsemisele kasvatama oma väikest last. See summa on köömes selle kõrval, mida ta tegelikult Ziina eest hoolitsemisele kulutab.»
Juhul kui erivajadustega inimene vajab täiendavat sotsiaalabi, peab ta ise või tema hooldaja pöörduma kohaliku omavalitsuse poole, kes on kohustatud korraldama sotsiaaltransporti, maksma mitmesuguseid toetusi, pakkuma elukohas teenuseid ja muud. «Vallavalitsus ei või kompenseerida kulutusi poeskäiguks või tavaliste rõivaste ostuks. Rahalist abi saab anda teatud piirini, näiteks retseptiravimite ostuks on ette nähtud 58 eurot kvartalis, invatranspordiks 64 eurot aastas, muudeks hooldusvahenditeks, nende hulgas mähkmete ostmiseks 128 eurot aastas,» selgitab vallaametnik Rebane.
«Kui vallavalitsus keeldub vajaliku sotsiaalabi osutamisest, siis on abivajajal õigus esitada kaebus maavanemale. Maavanem teeb järelevalvet valla sotsiaalabi teenuste kvaliteedi ja ka selleks kulutatud raha kasutamise üle,» toonitab Jana Rosenfeld.