Kõnniteel möödusid minust jalgratastel neiud, rõõmsad ja ilusad nagu reklaamis. Üks ühelt, teine teiselt poolt. Nad ei tulnud korraga, vaid väikese vahega. Ent kui ma oleksin ühe mööda vuhisemisest ehmununa teisele ette astunud, oleks keegi meist haiget saanud. Aga võib-olla oleks teine siis järsu liigutusega ratta juhtrauast õhku tõstnud ja trammitee kohale liblikana laperdama jäänud.
Tellijale
Sigrid Kõiv: jalakäija koht on kodus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.