Olla või mitte olla

Noorperemees Kaarel (Madis Mäeorg) ja noorperenaine Tiina (Adeele Sepp) Ugala suvelavastuses «Vanad ja noored». Foto: Jaanus Laagriküll

Seda lugu mõeldes ja kirjutadeski sattus pilgu alla Ly Ehini kirjutis, kus ta kõneleb muu hulgas vanaemade ja lapselaste suhetest. Ütleb, et ema ja laps peavad omavahel kõnelema ka muust kui argisest. Sealjuures ta ei ütle otse, aga viitab küll, et kui emal pole aega öelda ja lapsega kaasa mõelda, siis vanaema ja vanaisa, kui nad on, peaksid lapse soovi mõelda ja rääkida ka muust kui söögist tähele panema ja kaasa rääkima. Lugesin ja sain aru, et see oli ka Vallo Kirsi Vargamäe lavastuses sees. Oli sees kui lootuskiir argiste elumurede lahendamise mudrus (kasutan meelega sõna, millega Uku Uusberg märgib elusegadust – MM).

Tähenduslik seegi, et järgmisel päeval pärast mu Vargamäel vaadatud esietendust ütles mu üle 80-aastane agronoomist isa maa-aia kuuri all: «Sa muidugi ei saa sellest aru, kui hea on Tammsaaret lugeda.» Mus kihvatas. Saan varsti 60, aga see, millise tooniga isa seda mu mittemõistmist ütles, ja kuidas ta hääletoon me rahvakirjanikust kõneldes härdaks muutus, hakkas vastu. Isad ja pojad, nagu ka vanad ja noored, sünd ja surm, armastus ja vihkamine, taevas ja maa... olla või mitte olla... need ongi east sõltumata igavesed küsimused, mis puudutavad omal moel nii vanu kui noori. Teadmine, et mina olen ka 60-aastaselt oma isa jaoks noor ja ikka me veel tülitseme, oli samuti Vallo Kirsi lavastuses sees.

Üsna ebameeldiv on mul mõelda, ent nii oli, et oma maa-aia toimetusi hakkasin armastama alles siis, kui isa aia mu nimele kirjutas. Seni tegin vägisi, nüüd rõõmuga. Vahel mõtlen tigedalt, et miks isa varem aeda üle ei andnud, ent teadvustan ka seda, et ehk ei oleks ma varem osanud sellest hoolida. Täpselt ei tea seda keegi... Kuigi siiani kirja saanu on mõteteks vormunud pärast Ugala suvelavastuse vaatamist, on seegi kõik selles etenduses. Ja veel rohkem – igal vaatajal on ilmselt omad puudutused.