Eile pärastlõunal ootas Vladimir Veitmani abikaasa oma Tallinna kesklinnas Liivalaia 40 seitsmenda korruse korteris külalist. Postimehel õnnestus temaga vahetult enne seda trepikojas kohtuda.
Veitmani abikaasa väitis, et ei tea mehega toimuvast midagi
10. august 2013, 00:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hästi hoolitsetud, väljapeetud hoiakuga heledapäine naine ütles, et eesti keeles ta ei räägi, aga peale vene keele sobib ka inglise keel. Jäime vene keele juurde. Naine väitis, et ei tea, et tema abikaasaga oleks midagi halba juhtunud. Tõsi, mees oli mõni päev tagasi kuhugi asju ajama läinud. Seejuures ei paistnud naine olevat eriti üllatunud, kuuldes, et mehel võib tõsiseid probleeme olla. «Jah,» vastas ta küsimusele, kas mees töötas varem kapos.
«Ta helistas mulle eile ja ütles, et kõik on korras, täna ei ole ta mulle veel helistanud,» lausus abikaasa ja tundis väga vaoshoitult huvi, mis mehega võis juhtuda. «Milles teda süüdistatakse?» küsis ta, kui kuulis, et prokuratuur andis tund tagasi pressikonverentsi ja teatati, et mees on kinni võetud.
Siis helises proua Veitmani telefon ja ta leppis kellegagi kokku, et tuleb liftiga alla välisukse juurde. Ta sulges lahti jäänud korteriukse ning väike vanamoeline telefon pudenes tal käest maha. Naine palus aidata aku tagasi telefoni panna.
Kas mees käib tihti kusagil asju ajamas? «Miks ta peaks? Ta on ju pensionil!» vastas naine veidi vähem vaoshoitult.
Sõitsime liftiga alla ning väljusime maja tagauksest, kus prouale tuli vastu heledas ülikonnas noor mees, kellega ta läks eemal seisva tumeda, üsna päevinäinud kaubiku juurde ja pööras maja nurga taha, kuhu jäi tükiks ajaks. Kui Veitmani abikaasa ja tema külaline tagasi tulid, näitas noormees naisele midagi kaubikus ning seejärel läksid nad uuesti maja nurga taha vestlema.
Samal ajal justkui ootas maja välisukse lähedal seina ääres noormees jalgrattaga. Täiesti tähelepandamatu, üks käsi kipsis või niisama sidemes. Kui Veitmani naine lõpuks tagasi maja juurde tuli, oli tema nägu endiselt väljapeetult rahulik, kuid silmadest võis aimata, et ta on pisaraid tagasi hoidnud.
Noormehe kohta ütles ta, et nad arutasid nädalavahetuse plaani sõpradega suvilasse grillima minna. «Rääkisime, kes mida kaasa võtab ja muud sellist,» ütles naine. «Nagu ikka sellisel puhul.»
Ta lisas veel kord viisakalt, et ei tea oma mehest midagi ning ootab, kui mees talle uuesti helistab. Ja läks siis juba kiirustades tagasi majja. Jalgratturil helises samal ajal telefon ja ta ütles kellelegi, et läheb nüüd minema.
«Minuga on kõik hästi!» kinnitas Veitmani abikaasa, kui ta veerand tundi hiljem uuesti maja tagumisest uksest välja astus ja kiirustades lahkus.
Lisaks Liivalaia tänava korterile kuulub Vladimir Veitmanile korter Mustamäel, maja Saue vallas ning ta on osanik keskturu lähedal asuvas garaažiühistus.
«Kui uudist kuulsin, mõtlesin, et see on arusaamatus – ei lähe temaga see asi kokku,» ütles garaažiühistu juhatuse liige Nadežda Degeterjova. «Normaalne mees – nagu mehed olema peavad, abivalmis, väga puhas, ei suitseta ega joo,» iseloomustas Degeterjova Veitmanit, samuti garaažiühistu juhatuse liiget.
Veitman ostis Liivalaia kodu lähedale garaaži, kus hoiab oma tagasihoidlikku Škodat. Garaažiühistu juhatusse valiti ta vastu tema enda tahtmist. «Mitte keegi ei taha juhatuses olla,» tõdes Degeterjova.
Veitman oli vabatahtlikult võtnud maa-aluse garaažikompleksi ümbruse eest hoolitsemise enda peale. «Terve talve koristas lund, praegu hoiab garaažipealset muru trimmeriga korras,» rääkis Degeterjova. Eilegi oli muru hiljuti hoolikalt niidetud.
«Vahel ta hoiatas mind, et teda pole vahepeal ja siis ärgu talle helistatagu, aga kui tuleb tagasi, hoolitseb jälle heakorra eest,» rääkis ühistu juhatuse liige. «Liikmemaksud maksis alati ilusti, vaatamata sellele, et tegi väga palju ühiskondlikku tööd. «Suure vaevaga surusin talle peale, kui ta trimmeri jaoks jõhvi või kütust ostis, et too mulle tšekid, ja viimati saime talle natuke selle eest maksta.»
Degeterjova viimane kokkupuude Veitmaniga oli juuli algul, kui oli vaja ühistu aastaaruandele alla kirjutada. «Kui 3. juulil oli koosolek, saatis ta mulle volituse, sest ta ei saanud seal ise osaleda ja volitas oma hääle mulle,» meenutas Degeterjova, kes on nüüd tõsiselt mures, kas leidub ühistust keegi teine, kes garaažiümbruse heakorra eest hoolitsema hakkab. «Haruldane inimene,» ohkas ühistukaaslane. «Ei ole rikas inimene – meil keegi pole.»