Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2013/08/09/1959706t1ha5c4.jpg)
Eks ta selline nohiku tüüp oli,» meenutab kaitsepolitsei kauaaegne peadirektor oma endist alluvat Vladimir Veitmanit, meest, kelle kaitsepolitsei 7. augustil kinni pidas ja kelle isik avalikustati eilsel prokuratuuri ja kapo ühispressikonverentsil riigireetmises kahtlustatavana.
Pressikonverentsil, kus küsimustele vastasid riigi peaprokurör Norman Aas, riigiprokurör Inna Ombler ja kaitsepolitseiameti juht Arnold Sinisalu, jäädi suhteliselt üldsõnaliseks. Veitman, sündinud Tallinnas 1950. aastal, töötas kaitsepolitseis aastail 19941–2011. Enne seda, 1980–1991, oli siinse KGB teenistuses. Oli tehnikamees, nii oma KGB- kui ka kapo-karjääri jooksul. Ongi enam-vähem kogu faktimaterjal.
Kõik muu – mis infot ta Venemaa eriteenistustele edastas, mis ajal ta seda tegi, mis teda motiveeris, mis ta vastu sai, kuidas talle jälile jõuti – jäeti uduseks, «ei kommenteeri» või «ei saa vastata» stiilis.
Peidikus palju raha
Niipalju on teada, et kinnipidamisele järgnenud läbiotsimistel on mitmest Veitmani peidikust leitud «märkimisväärne kogus sularaha». Norman Aas lisas, et praegu ei ole veel teada, kui palju Veitman raha sai, aga suurusjärgus on tegu sama mahuga nagu Herman Simmi ja Aleksei Dresseni puhul.
Meenutuseks võibki öelda, et näiteks Dressenilt mõistis kohus välja 142 900 eurot kriminaaltulu ning läbiotsimisel leiti 23 000 euro väärtuses sularaha. Otsest rikkust Veitmani elustiilis välja ei paistnud (muuseas, sedasama öeldi ka Dresseni kohta) – korter, tõsi, kesklinnas, sõitis Škodaga, suvila Saue vallas.
Kõik, kes Veitmanit kohanud, kirjeldavad teda kui tavalist, vaikset, korrektset, tagasihoidlikku ja töökat meest. Ei suitsetanud, ei joonud, rääkis vaevumärgatava vene aktsendiga eesti keelt, millegi erilisega silma ei torganud. «Endassetõmbunud ja tagasihoidlik pigem,» ütleb kapo eksjuht Raivo Aeg.
Venemaal Veitman kuuldavasti ei käinud, küll aga Ameerika Ühendriikides, kus tema tütar on ameeriklasega abielus. Üks kord olevat ta niimoodi isegi tööle hilinenud, et jäi välismaal lennujaamas lumetormi kätte ning ei saanud Eestisse tagasi.
Veitman on juba praegu oma teod uurijatele üles tunnistanud, räägib palju ja meelsasti. Teades ütlust «ainuke asi, mis on hullem kui olla tabatud riigireetja, on olla tabamata riigireetja». Võib oletada, et äkki tunneb ta isegi mingit kergendust, et lõpuks vahele jäi.
Mida Veitman Venemaale välja andis ja missugune on tema tehtud kahju, neid üksikasju ei tea, aga Norman Aasa sõnul võib kahju suurust võrrelda Herman Simmi ja Aleksei Dresseni tehtuga.
Kui kaua Veitman Vene eriteenistuste kasuks töötas, ka seda pole kaitsepolitsei avaldanud. Öeldud on ainult niipalju, et tema tegevus algas hiljem kui 1991. aastal, mil ta Eesti julgeolekuasutuse teenistusse tuli. Samamoodi ei tea me seda, millal kaitsepolitsei oma töötajat kahtlustama hakkas. Kriminaalasi algatati küll ainult kolm päeva tagasi, 7. augustil, kuid on selge, et sellele eelnes pikem analüüsi ja teabehankimine (jälgimine ja pealtkuulamine).
«Mulle see uudis üllatusena ei tulnud,» mainib Raivo Aeg, andes sellega ka vihje, et Veitmanit jälgiti juba tema ajal. Põhjus, miks kaitsepolitsei Veitmani jälile jõudmise detaile ei avalikusta, on iseenesest loogiline – pole mingit põhjust Vene eriteenistustele teavet anda, mis vigu Veitman ja tema agendijuht tegid, mis olid niidid, mis Veitmanini juhtisid.
Samuti võib spekuleerida, et ühel hetkel hakkas kapo ise Veitmanit ära kasutama, tema kaudu mingit teavet hankima või tema kaudu venelastele mingit valeteavet ette söötma.
Muidugi ei saa välistada ka versiooni, et tegelikult oli kaitsepolitsei täiesti pime ja komistas juhuslikult Veitmani reetmise otsa. Me ei tea asjaolusid ja paraku pole praegu vähimatki võimalust neid kindlaks teha. Täpselt nii nagu Aleksei Dresseni kohtuasja puhul, kuulutatakse mitmekümneks aastaks riigisaladuseks ilmselt ka Veitmaniga seotud teave.
Üks asi, mille puhul ilmselt kõige enam arutelusid tekib ja mille kohta eilsel pressikonverentsil enim küsimusi esitati, on loomulikult Veitmani kunagine töö KGBs.
Miks tema ja mitmed teisedki KGB-lased ikkagi Eesti Vabariigi kaitsepolitseisse tööle said, kas see pole julgeolekurisk, miks neid varem lahti ei lastud, või Veitmani puhul, miks teda varem ei tabatud?
KGB töötajad kapos
Näiteks Tiit Madisson kirjutas juba 1999. aastal: «Eesti riiklikku suveräänsust kaitsvas salapolitseis töötasid 1996. aastal järgmised KGB töötajad: Vladimir Veitman, Valeri Titov, Uno Puussepp, Aleksandr Repkin, Tatjana Valtbach, Aleksei Posledov, Vladislav Preitlov jt.»
Madisson ei olnud originaalne, sama teave oli juba varem Eesti ajakirjandusest läbi käinud. Eile Postimehele antud kommentaaris ütles Jüri Pihl, et endised KGB töötajad olid algusest peale kahtlased ning 1990. aastate teises pooles hakati neid ka kõrvale tõrjuma. Pihli jutus on muidugi oma loogikaviga ja mõni kriitik viitakski, et kui nad olid kahtlased, miks sa nad siis üldse tööle võtsid või miks sa neid ise lahti ei lasknud, praegu jääb mulje, et tahetakse vastutust ära veeretada.
Pragmaatilisest kaalutlusest võib muidugi mõista, miks päris alguses mõned KGB töötajad kaposse tööle said – olid nad ju spetsialistid, tehnikainimesed või jälitamiskogemusega töötajad, keda oli praktilistel põhjustel vaja, dissidentide või kultuurinimeste kiusajatest KGB-lasi tööle ei võetud.
Ja kui sa oled juba inimese tööle võtnud, siis mis signaali sa talle saadad? Oled kahtlane kuju, kellest esimesel võimalusel lahti saame? See oleks lausa üleskutse kohe reetjaks hakata. Või: me küll kontrollime sind hoolikamalt kui teisi ja oma tausta tõttu sa kunagi juhtkonda ei pääse, aga muidu oled meeskonna liige ja me usaldame sind? 1990. aastatel valiti Eestis teine variant.
Muidugi, endiseid KGB töötajaid, sealhulgas Veitmanit kontrolliti algusaastatel ilmselt tihedamini kui teisi, aga midagi ei leitud ja tõenäoliselt midagi tollal ka polnud. Nii ta kaitsepolitseis oma tööd tegi, kuni pensionini välja. Raivo Aeg lisab, et KGB-fakti ei tasu kinni jääda. «Nagu teame, on meil olnud riigireetjaid väga erineva taustaga,» räägib Aeg. Üks erinevus Veitmanil siiski Herman Simmist ja Aleksei Dressenist on. Vahepeal on seadustes karistuste pikkust muudetud ja teoreetiliselt, kui Veitman süüdi mõistetakse, võib ta saada ka eluaegse vanglakaristuse.