Kuidas ratsahobused Luunjas käisid

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noorele ja keevaverelisele Carlosele teeb tallitüdruk iga kord enne võistlust uhke krunnirea kaela peale ja ilma soenguta ei lasta teda ka fotograafi ette.
Noorele ja keevaverelisele Carlosele teeb tallitüdruk iga kord enne võistlust uhke krunnirea kaela peale ja ilma soenguta ei lasta teda ka fotograafi ette. Foto: Kristjan Teedema

Ratsahobuste eliit võttis Luunjas mõõtu. Kord aastas saavad Luunjas kokku sajad hobused, kes tulevad näitama, kui hästi nad oskavad üle tõkete hüpata, muidugi koos ratsanikega. Täisealised ratsud osalevad ühel Eesti suurimal hüppevõistlusel, 34 aastat korraldatud Luunja Karikal, 4–6-aastased näitavad võimeid noorhobuste tšempionaadil.
 

Tartu Postimees käis kahte ratsut ka lähemalt uurimas ning nende ratsanikelt mineviku, tuleviku ja oleviku kohta küsimas. Nii Carlos kui Konstantinos on suured täkud ja sündinud Soomes, Eestis on nad olnud vaid kaks aastat. Üks neist on aga alles üsna karjääri alguses, teine seda varsti lõpetamas.

Tulevikulootuselt oodatakse suuri tegusid

Luunja pikas tallis on latrite vaheseintel võred, et suksud saaksid naabritega aeg-ajalt ninad kokku panna ja suhelda. Vaid ühe latri seinad on kaetud plaatidega, seal elab noor ja keevavereline täkk Carlos.

Carlos on suur ja ilus, vanust on tugevale turjale kogunenud juba kuus aastat. See tähendab, et varsapõlv on ammu seljataga ja noorusaeg täies hoos. Täisväärtuslik täiskasvanuiga, kui võistelda võiks juba ka tiitlivõistlustel, tuleb aga alles kahe aasta pärast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles