Kristlik karjamoraal ja elamata elu kutse

Charles Gounod’ «Faust» Opera Northi esituses.

FOTO: Heiti Kruusmaa

Kui Birgitta festival kaheksa aastat tagasi alustas, andsid korraldajad lubaduse pakkuda publikule üksnes Pirita kloostri ajastu või vaimsusega seotud muusikateatrit.

Tänaseks on sellest klauslist loobutud, ent ürituse programm vastab kunagise paastu- ja palvekoja keskkonnale iga aastaga järjest enam.

Olgugi et see vastamine leiab aset peamiselt vastandumise vormis: Pirita kloostri müürid, mille vahel mungad ja nunnad sajandite eest nii elu kui ka ennast eitades liha ning vaimu suretasid, on nüüd olnud järjepanu esituskohaks muusikadraamadele, mis kannavad oma sisus kiriku silmis ketserlikuna tõlgendatud lihalikku elujaatust.

Mulluse festivali nael oli Mozarti «Don Giovanni», tänavuse programmi tipus troonib Bertold Brechti ja Kurt Weilli «Seitse surmapattu».

Üle- ja möödalavastatud «Faust»

Seekordse Birgitta neljast ooperiõhtust kolm esimest täitsid Inglismaalt Leedsist pärineva Opera Northi esituses Charles Gounod’ «Faust» ja Benjamin Britteni «Albert Herring», mis räägivad mõlemad üksikisiku vastuseisust kristlikule moraalile ning sellest valitsetud ühiskondlikule elukorraldusele.

Mõlema teose nimitegelased otsivad oma elamata elu hedonistlikest tegevustest, mille viljelemist on inimeste hulgas jumalat esindada püüdnud isikud ja institutsioonid ikka liiderlikkuseks ning patuks tembeldanud.

Faustile avab värava teispoole kristlikku karjamoraali leping Saatanaga, Albertile sõbra saatanlik käsi, mis maikrahviks valitud ontliku noormehe joogi sisse kanget alkoholi kallab.

Goethe mitmekihilise mõistuloo ainetel barbaarsete lühenduste ning lihtsustuste tulemusena valminud «Fausti» kehvakesele dramaturgiale, kus müstika, mütoloogia ja romantika niigi raskestiseeditava kokteili moodustavad, on North Opera versiooni lavastajad Ran Arthur Braun ja Robert Kearley lisanud omalt poolt suure annuse sotsiaalkriitilist satiiri.

Ooperi tegevus on toodud nüüdisaja poliitilise valimisvõitluse olustikku ning näpuganäitaval moel leiavad naeruvääristamist mitmesugused tänapäeva inimese ning ühiskonna pahed (näiteks saab Faust oma nooruse tagasi ilukirurgia kaasabil).

Paraku ei haaku lavastuse satiiriline suunitlus eriti allikteose tegeliku sisuga, pealegi töötab see vastu muusika lüürilisele põhitoonile (eriti kontrastselt ja konfliktselt ilmnes see Valentini surma-aaria ajal).

North Opera «Fausti» iseloomustab selle kramplikult tänapäevasusele pretendeeriv multimediaalsus: tavapäraseid dekoratsioone asendab siin valgetele ja osaliselt liikuvatele pindadele projitseeritud videograafika.

Lavastuse visuaalne üldmulje oli esmapilgul huvitav ja mõjus, kohati ehk isegi monumentaalne, ent stseenide kuludes taandus videotaust oma pretensioonikusele ja üksikutele õnnestunud leidudele vaatamata ettearvatavaks, monotoonseks ning silmihäirivalt värelevaks tapeediks, mil puudus enamiku ajast loov side ooperi sõnalise ja muusikalise dramaturgiaga.

Minu silmis ühtaegu nii üle- kui möödalavastatud «Faustist» tegi meeldejääva teatrisündmuse hoopis North Opera solistide ansambel koos kohalikest koosneva orkestri (dirigent Stuar­t Stratford) ning Estonia teatri kooriga.

Sõnateatri standarditele vastav ooperilavastus

Teise lavastusena tõi Opera North Tallinna Benjamin Britteni «Albert Herringu» – ühe 20. sajandi ooperikunsti tippteose, mida Eestis varem ette pole kantud. Selle kammerooperi sisu on operetlik, ent muusikaline käsitluslaad kohati süngelt tõsine; žanriliselt võiks seda nimetada õnneliku lõpuga koomiliseks tragöödiaks.

Teose libreto ja partituur on täis satiirimaigulist kriitikat variserlike väärtushinnangute vastu, mida au sees hoidev väikekoha sotsiaalne eliit eelistab teose kulminatsioonistseenis surnud, ent laitmatu mainega inimest elavale patusele.

Ooperi nimitegelane Albert on enne vaimset ja füüsilist vabanemist kui kristliku dressuuri läbinud kuulekas lemmikloom, kellega ema võis ülejäänud külaelanike ees uhkustada.

«Albert Herring» ei vaja oma sisus ega vormis moderniseerimist, sest see ooper on nüüdisaja nõudmiste tasemel nii dramaturgiliselt kui ka muusikaliselt.

Giles Havergali lavastus vastab oma režii täpsuses peaaegu sõnateatri standarditele (kõnepausid ja intonatsioon, miimika jne); ooperile omast tinglikkust rõhutasid vaid sümmeetrilise korrapära printsiipi järginud misanstseenid ja üksikud koreograafilised seaded.

Mingit teist plaani lavastuses ei ole, lisaks muusikale (dirigent Justin Doyle) on fookuses lauljad, kes pakkusid suurepärast ansamblimängu ning tegid kõik meeldejääva soorituse ka karakternäitlejatena.

Tagasi üles