Rein Veidemann: vabaks võideldud

Rein Veidemann Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Viisteist aastat on 20. august saanud olla tähtpäevade kalendris punast värvi, kui riigikogu selle jaanuaris 1998 riigipühana seadustas. Eile oli niisiis ka väikest viisi tähtpäeva tähtpäev. Aga seitse aastat käis Toompeal ja ajakirjanduses kemplemine taasiseseisvuspäeva legitimatsiooni vajalikkuse pärast. Tagantjärele mõeldes – terve saaga. Leidus ninakaid kõrvalseisjaid, kes kordasid Ristikivi romaani pealkirja, öeldes: «Ei juhtunud ju midagi!» Või paremal juhul kõiketeadjana: juhtus see, mis varem või hiljem oleks juhtunud meie pingutustetagi.

Ent aastaid pärast riigipühaks saamistki tähistas päeva üsna üksildaselt 69t Eesti iseseisvuse välja kuulutanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikut – ütleksin: lootuse saadikut! – ühendav 20. Augusti Klubi. Nüüd on jõutud riiklike või omavalitsuslike riitustenigi. Ja see on tähtis, sest tähendus ilmneb korrastatuses. President võtab presidendilossi roosiaias vastu ühiskonna- ja kultuuritegelasi. Tallinnal on tervet päeva hõlmav programm, ajastatakse asjakohaste raamatute esitlusi, rahvusringhäälingus on erisaated.

Tänavu on läinud lahti ka suur (ühis)laulmine: üleeile Tartus, eile Tallinnas Kadrioru kontserdiväljakul. Sellelgi on eelkäija, 8. septembril 1991 Rahvarinde korraldatud «Vabaduse laul». Ja nagu kõige krooniks Eesti maailmale esitlemisena tellitult briti popstaari Robbie Williamsi kontsert. Sellel kajab vastu tänaseks mitmesaja tuhandeni küündiva põlvkonna hääl, põlvkonna, kes sündis vahetult enne või pärast 1991. aastat ja kellele Eesti riik on enesestmõistetavus.