Kas mahepõllumajandus on tulevikuala või romantiline maaelu maksumaksja kulul? Omavahel väitlevad Eestimaa Looduse Fondi esimees Silvia Lotman, kes ütleb, et tulevik on mahemajanduses, ja Tartumaa PõllumeesteLiidu esimees Jaan Sõrra, kelle arvates on küsitav toetada sektorit, mis annab vaid pool protsenti toodangust.
Jaan Sõrra
Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees
Põllumajandustoetused peavad tagama Eesti isevarustatuse, põllumajanduse jätkusuutlikkuse ja ekspordi ning vähemalt sama suure maksude laekumise riigieelarvesse.
Väidan, et Eestis pole probleemiks halvenev looduslik keskkond – ei muldade hapestumine, veekogude reostumine, ammugi mitte vee kättesaadavuse vähenemine ning paljude kasulike putukate kadumine. ELi keskmisega võrreldes kasutatakse meil mineraalväetisi vaid kolmandik ja taimekaitsevahendeid vaid veerandi võrra.
Enamik meie põllumeestest on ühinenud keskkonnasõbraliku majandamise meetmega ja peavad oma töös loodushoidu prioriteediks.
Meie elatustase ei võimalda enamikul mahetoitu osta. Selle tootmisel on väga olulised mahetoetused. Väidan, tuginedes vestlustele paljude mahetootjatega, et ilma toetusteta mahetootjad majanduslikult hakkama ei saaks.
Eesti põllupinnast on statistika andmetel 14 protsenti mahe, kuid toodangut antakse vaid pool protsenti. Meil on väga tublisid mahetootjaid, kuid palju ka mahetootmise teesklejaid, sest toetus ei ole seotud toodanguga.
Kui kogu Eesti oleks nõiavitsa viibutusel homsest mahe, siis väheneks meie toidutootmine 95 protsenti ning tuleks nälg või peaksime hakkama tarbima teiste riikide toidu.
Väidet, et Eestis toodetud tavatoit on ebatervislik, peab tõestama. Kui see nii on, peaks riik rakendama meetmeid, et kõik saaksid vastuvõetava hinnaga tervislikku toitu.
Kõik toetused tulevad maksumaksja taskust. Poole protsendi toodangu pealt on maksutulu väga väike. Äriregistri 2011. aasta andmetel andis aga 50 suurima põllumajandusmaaga ettevõtet tööd 2509 töötajale. Tööjõumakse maksti kokku 11,2 miljonit eurot. Võrdluseks, need ettevõtted said 2011. aastal ühtset pindalatoetust 9,58 miljonit eurot.
Põllumajandustootmine on äri – põllumeestele tuleb piirangute tõttu saamata jääv tulu kompenseerida ja toetada investeeringuid rekonstrueerimata loomakasvatushoonetesse.
Eestis peaaegu uusi kuivendussüsteeme ei ehitata ja selleks pole ka vajadust. Iga põllumees peab jälgima külvikorda, kus on välistatud sadadel hektaritel samade kultuuride kasvatamine.
See põllumees, kes mulda kurnab, võib oma pankrotile ise alla kirjutada, sestap kasutatakse väga palju sõnnikut ja liblikõielisi taimi. Kui tõestatakse, et põllumees kahjustab kõiki keskkonnanõudeid täites ikkagi loodust, tuleb neid nõudeid karmistada nii Eestis kui ELis. Kõik keskkonnaalased piirangud tuleb põllumeestele kompenseerida.
Keskkonnaseisundi parandamiseks on ülioluline investeerida rekonstrueerimata loomakasvatushoonetesse. Uues maaelu arengukavas on investeeringutoetusteks võrreldes käimasolevaga 30 miljonit eurot vähem.
Ainuüksi piimalehma- ja noorkarjalautade investeeringuvajadus on 380 miljonit eurot, lisaks on vaja investeeringuid sigalate ja lihaveiselautade uuendamiseks. Nende investeeringute tegemata jätmine halvendab oluliselt keskkonnaseisundit. Põhivahendeid hektari kohta on Eestis 2011. aasta FADNi andmetel 1767 euro väärtuses, ELis keskmisena aga üle 7000 euro. Need arvud viitavad meie põllumeeste suurele investeerimisvajadusele.
Silvia Lotman
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees
