1944: lahing esiisa mundri ja lusikaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lahingu kohal: filmimeeskond oli harjumatult abitus olukorras, kuna neil puudus lahingu käigu üle igasugune kontroll ja filmida tuli seda, mida pakuti.

FOTO: Hendrik Kuusk

Võta peotäis püssirohtu, kilomeetrite kaupa perfektseid vormiõmblusi, üks terve ühik Elmo Nüganeni, lisa lusikaga esiisade mälestusi, kuumuta kaevikupõhjas katelokiga, kuni emotsioonid pulbitsema hakkavad, ja vala Sinimägedele. Vana Eesti retsept sõjafilmi tegemiseks.

Esivanemate koopiad: kapral Heiki Muda kannab Saksa vormi, nagu kunagi ta isa, reamees Risto Jamul aga vanaisa kombel Punaarmee oma. Vormist olulisem on Muda jaoks aga mälestus isast, mis tal vana lusika kujul lahingutes kaasas käib.

FOTO: Hendrik Kuusk

FOTO: Hendrik Kuusk

Sinimägedel tossab kuus tanki, mäenõlval on end kaitses sisse seadnud rahvasuus Eesti Leegioniks kutsutud 20. Relvagrenaderide Diviis, teisel pool rindejoont valmistub Punaarmee pealetungiks. Kaevikutele antakse labidatega viimast lihvi ja õige pea jagatakse kätte relvad. Taamal istub ohvitserimütsis härra ja naudib kohalike kokkade loomingut. Tema kõrval teeb noor neiu Facebooki jaoks telefoniga pilte.

Tegelikult leiab kogu tegevus aset mitte Ida-Virumaal Sinimägedes, vaid Valga külje all Jaanikese motokeskuses. Käimas on Elmo Nüganeni uue sõjafilmi «1944» proovivõtted. Tankid on papist, aga mehed ja relvad on päris. Teises maailmasõjas kannatanud ja hukkunud kangelased sünnivad uuesti oma poegades ja pojapoegades, seljas sama munder, käes samad relvad. Söögilaua ääres tuleb ühest katelokist välja sama alumiiniumlusikas, millega sõi Siberisse saadetuna praeguse omaniku sõjaveteranist isa.

Tagasi SS-i kaevikus
Näitlejate asemel astuvad lahingusse Eesti ja ka välisriikide sõjaajaloo klubide esindajad ning vabatahtlikud ajateenijad. Sakslaste kaitsekraavis askeldab Heiki Muda, sõjaajalooklubi Front Line üks asutajatest ja juhatuse liige. Lahingute taasesitamise juurde jõudis mees suuresti tänu isalt kuuldud sõjalugudele.

«Need lapsepõlves kuuldud lood jätsid mulle alateadvusesse kustumatu mulje,» räägib Muda. Tema isa Heino ei jõudnud küll kunagi Sinimägede lahingutesse, mida nüüd Valga militaarfestivali raames uue mängufilmi jaoks etendatakse, kuid sõjakoledustest ta ei pääsenud.

«Kui Teine maailmasõda puhkes, siis Punaarmee mobilisatsioon mu 1923. aastal sündinud isa veel ei puudutanud, aga septembris 1941 läks ta kohe vabatahtlikuna Saksa armeesse,» jutustab Heiki Muda. «Veetis kaks aastat 184. Idapataljonis ja novembris 1943 liitus Soomes Haukka luuregrupiga, kus läbis radist-luuraja väljaõppe.

Pärast Haukka grupi õnnetut lõppu varjas ennast metsas. 1947. aasta märtsis lubati metsavendadele amnestiat. Ta tuligi metsast välja, aga kaks nädalat hiljem arreteeriti. Kohus mõistis talle 20 + 5 aastat Siberis, millest jõudis ära kanda üheksa – pärast Stalini surma paljud «poliitilised» vabastati.»

Nagu paljudes teistes perekondades, juhtus ka Mudadel nii, et vennad sattusid võitlema eri poolel ja sõjast tuli eluga tagasi neljast vennast kaks.

Heiki Muda isa jõudis küll koju, kuid lahkus meie hulgast 1987. aastal. Uuesti sinimustvalge nägemisest jäi puudu mõni kuu. Mälestus temast on aga tugev ja ühte osa isast kannab poeg endaga kaasas.

«Kui ta sai Siberis olles 30, siis vangikaaslased kinkisid talle selle alumiiniumlusika. Sinna on peale kirjutatud isa nimi Heino ning aastaarvud 1923 ja 1953. See on ainuke asi, mis isast lisaks vangilaagris tehtud fotole sellest perioodist alles on, ja mul tänagi kaasas.»

Samal ajal valmistub Punaarmee vormis lahingusse minema logistikapataljonis aega teeniv Risto Jamul. Tema vanaisa Harri kandis sama vormi nii Leningradi blokaadis kui ka Velikije Lukis. Valga külje all toimuvas näidislahingus on juhuse tahtel Jamul ja Muda vastaspooltel, nagu olid Teises maailmasõjas nende esivanemad.

Jamuli vanaisa ja Muda isa saatused on oma põlvkonna Eesti meeste jaoks küllalt tüüpilised. Mehed sündisid järjestikustel aastatel, sattusid sõtta aastase vahega ja veetsid suure osa oma elust Siberis, kust lõpuks pere juurde tagasi jõudsid. Ainuke erinevus – munder.

Mängufilmi «1944» lugu on suuresti nendesamade meeste ja paljude teiste eestlaste perekondlik saatus. «Ühel või teisel moel on puudutatud kõiki olulisemaid sündmusi Teise maailmasõja ajal,» ütleb režissöör Elmo Nüganen. Küüditamist filmis ei näidata, küll aga selle järelmõjusid, samuti puudutatakse metsavendade teemat. 

Lahing algab
Ootusärevuse katkestavad tugevad plahvatused. Kaitseliini tagune mattub tuleleekide ja musta tossu alla. Punased on alustanud pealetungi.

Filmimeeskonna kaameramees käib mööda lahinguvälja ringi, ronides vahel lausa kuulipildujapaari kaevikusse. Kuhu läheb tema, sinna järgneb suure karvase mikrofoniga helimees. Kogu sagimise taga istub pisikeses sinises telgis Elmo Nüganen ja jälgib monitore.

Hoolimata Punaarmee korduvatest üritustest tõrjuvad SS-lased kõik pealetungikatsed tagasi ja lähevad peagi vastupealetungile. Tossuga kaetud väljal leiab oma lõpu leegiheitjaga vastaseid põletanud sõdur. Täägid ees, hüpatakse vastase positsioonidele, ja võitlustanner täitub langenud meestega. Kõik käib lakkamatu kuulipildujatule all.

Õnneks pole tegu teravmoonaga, nii et mehed saavad laustule all pisut kauem joosta ning oma viimaseid hetki lahingus nautida. «Mõne koha peal tuli natuke naer peale,» muigab Elmo Nüganen monitorist nähtu üle. «Mind väga liigutas, kui keegi elas väga rolli sisse. Oli näha, et haavatud kisasid kõvasti, et nad on ikka haavatud.»

«No paugutamist oli kõvasti,» ütleb Heiki Muda, suu laial naerul. «Ma ei olnud kursis, mis nendel pürotehnikutel kavas oli.» Olgugi et vaid rollimäng, päästikut all hoides tekib adrenaliin ja kõik muu ununeb.

Punaarmee poolel vaatab Risto Jamul oma relva ja mõtiskleb: «Ma ei tea, kas see on samasugune nagu vanaisal, aga kujutan ette, et isegi on.» Vanaisa ei ole talle sõjast palju rääkinud, ei olnud lihtsalt tahtmist. «Ta oli ikka väga koledaid asju näinud,» põhjendab pojapoeg.

Heiki Muda kasutas lavastuses automaatrelva, nagu tema isa tõelises sõjas. See on Nõukogude võimudel ilusasti arreteerimistoimikusse kirja pandud: «Peitis oma raadiojaama metsa, jättis endale automaadi ja püstoli, ning seejärel, koos teiste kuritegelike elementidega, varjas end Nõukogude võimu organite eest Virumaa metsades kuni legaliseerimiseni,» loeb Muda NKVD toimikust ja naerab irooniliselt: «Heheh, bandiit!»

Lepituse otsimine
Pärast ligi 40 minutit kestnud lahingut antakse käsklus «Tuli, seis!». Mehed jalutavad rõõmsalt lahinguvälja keskele vastast tervitama. Samasugust lepitust otsib oma filmiga ka Nüganen, püüdes panna inimesi ümber hindama varasemaid arusaamu. «Ma arvan, et vaataja poolt tekib kaastunne mõlemale poolele,» selgitab režissöör, «kuigi see võib neile endalegi üllatusena tulla.»

Isegi kui 18. augustil Valga külje all peetud näidislahingust ühtegi kaadrit lõpuks kinolinale ei jõua, oli peetud lahing võtteperioodile sümboolne sissejuhatus. Paljud sõdurid kandsid oma esivanemate varjudena sama saatust, millest jutustab Leo Kunnase kirjutatud stsenaarium.

«Rindejoon läks läbi perekonna, sisuliselt läbi elutoa, mõni vend oli Punaarmees ja teine Saksa armees,» võtab Muda kokku selle ajastu võika iseloomu.

«Kui meie, eestlased, sellest filmi ei tee, siis ei tee keegi,» nendib Nüganen. Õnnetul kombel sõtta kistud meeste mälestus saab filmiks, kuid kindlasti ei jää see ainukeseks kohaks, kus edasi elab. Selleks on vaja palju vähem – kas või ühte alumiiniumist lusikat.

Proovivõtted Jaanikesel

Mängufilmi «1944» proovivõtted toimusid Valga rahvusvahelise militaarajaloo festivali näidislahingu raames. Selline sõjaline vaatemäng toimub juba viiendat aastat ja seoses Elmo Nüganeni uue filmi tootmisega taaselustati seekord 1944. aasta Sinimägede lahing. Massistseenis osales ligi 500 meest, nii kohalikke kui ka külalisi Lätist, Venemaalt ning isegi Prantsusmaalt ja Itaaliast. Filmigrupp katsetas lahingu ajal oma valmidust ja loodab, et saab lindistatud kaadreid kasutada 2015. aastal esilinastuvas teoses.

Tagasi üles