Tunne tuli peale. Kas ka õige?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kristi Liiva

FOTO: Toomas Tatar

Kuidas Kristi Liiva, Eesti paremaid suhtekorraldajaid, kes aidanud asju joone peal hoida nii pankadel kui ka valitsusel, otsustas võtta riski üritusega, millist Eestis polnud veel keegi näinud.

Aga mis saab siis, kui peaaegu kedagi kohale ei tule? Või on tulijaid nii vähe, et lausa piinlik. Suuremadki üritused on Eestis kõrbenud, isegi aplombikad suvetuurid, aga nüüd oli väike seltskond entusiaste otsustanud korraldada kolmandajärgulises linnas ülemaalise arvamusfestivali.

Vähemasti oli selge, kes on see, kelle peale läbikukkumise korral kõik näpuga saaks näidata – Kristi Liiva, Eesti hinnatumaid suhtekorraldajaid, omaaegse Juhan Partsi valitsuse pressibüroo direktor, endine Swedbanki ja Eesti Energia kommunikatsioonijuht. Tema selle festivali idee Rootsist siia maale tõi, eks vastutagu siis!

Juba ürituse nimetus, arvamusfestival, pidanuks teda ettevaatlikuks tegema. Esiteks, enamjagu festivale, nagu kinnitas hiljutine poolpidune ponnistus reanimeerida korraks Rock Summer, on siinmail oma tõmbejõu kaotanud. Teiseks, võimalus arvamust avaldada pole ammu enam privileeg, vaid argine kodanikuõigus ja -vabadus, mis, arvestades netikommentaaride vohamist, nõuaks küllap paljude asjalike arvajate hinnangul pigem piiramist.

Tulvav emotsioon
Aga keskkoolis filmi ja fotograafia eriklassis õppinud Kristi Liiva (41), paistab, oli oma arvamusfestivali ideega justkui ära tehtud. Ta oli kolm aastat tagasi Stockholmis Swed-
banki peakontoris töötades sattunud Gotlandi saarel keskaegsesse Visby linnakesse. «Tänavanurkadel käisid debatid,» meenutab ta, «kõik oli suvine, ei olnud lipsu ja range joonega pintsakuga inimesi ega surmtõsiseid nägusid.

Mul tekkis emotsioon, et see on nagu rokifestival.» Ega tunne teda petnud. Liiva tollane ülemus Thomas Backteman, Eesti juurtega mees, kirjeldaski ümberringi hargnevaid üldrahvalikke väitlusi, mida oli Visbys peetud juba pea pool sajandit, kui ühiskondlik-poliitilist Woodstocki festivali.

Rootsi arvamusfestivalil kogetud eriline tunne ei tahtnud kuidagi kaduda. Järgmisel suvel viis Liiva Visbysse pangakolleegid Balti riikidest, et kombata nende kogetu abil maad, kas midagi samasugust võiks korraldada ka Eestis.

Kuid see, mis toimib Rootsis, ei pruugi mitte üks teps anda tulemust mujal. Liiva teab seda. Ta kinnitab, et ei usu «lõika-kleebi» kopeerimismeetodisse. Näiteks aeg: Visby üritus toimub juuli esimesel nädalal. Selleks ei pea olema töötanud pangas ega valitsuses, et teada elementaarset – juulis Eesti inimesed puhkavad.

Võttis kaks ja pool aastat, et Visbys Liiva hinge pugenud tundeseeme hakkaks esimesi võrseid ajama. Tema ideega haakus viis, siis tosin, siis kaks tosinat inimest. «Järjest tuli juurde neid, kes tahtsid teha ja aidata,» räägib Liiva. «Kõik arendasid ideed edasi, energia kogunes.»

Kuhu jääb tulemus?
Ometi ei anna tõsiasi, et sind toetab ja aitab poolsada inimest, nagu haakus viimaks Liiva algatusega, mingit garantiid, et ettevõtmine õnnestub. Mis siis saab, kui vihma kallab? Ja mis tunne poeb hinge siis, kui kuulajaid koguneb vähem, kui tuleb festivalile esinejaid? Sel juhul, karta võib, jääks kõrbelõhn Liivat saatma veel tükiks ajaks. («Kristi Liiva?... Oot-oot, kas see oli see, kes tahtis kunagi mingit arvamusfestivali teha, aga põrus ikka täiega?»)

Ükski üldrahvalik üritus pole parem, kui on sellel esinejad. Arvamusfestivalil ei riskinud oma tegusa mainega üksnes korraldajad. Kujutage ette, et olete nimega erakonnapoliitik (ärge unustage, et valimised on lähenemas!) ja teid kutsutakse suvel keset Eestit Paidesse – see on Liiva sünnilinn, muide – esinema üritusele, mida, õigemini, millesarnastki pole Eestis eales peetud. Kas läheksite?

Kas riskiksite lehtedes näiteks sellise pealkirjaga: «Toetajaskonda kasvatavate sotside juhti Mikserit kuulas Paides viis heidikut ja kaks joodikut»? (Andrus Ansip ja Edgar Savisaar loobusidki osalemast. Ansip viibis parajasti puhkusel ja Savisaar ütles, et tema siis ei tule, kui Ansip ei tule.)

Lõpuks, enne ürituse algust, ootas vastust veel üks suur küsimus: mis on festivali tulemus? Ehk mis on sellest kasu ja mis sellest muutub, kui inimesed tulevad Paide Vallimäele kaheks päevaks kokku arutlema? Liiva pidas sel teemal pikki vestlusi, enda väitel koguni kirglikke, teiste seas ürituse projektijuhi Ruti Einpaluga: kuidas festival inimesi puudutab, neile korda läheb?

Kuni programmitoimkonna liige Urmo Kübar sõnastas vastuse – ja seda vastuküsimusega: aga mis on hea raamatu läbilugemise või hea filmi vaatamise tulemus või väljund? Ratsionalistidele ja pragmaatikuile ei pruugi Liiva sõnad ülemäära veenvalt kõlada, aga nii ta ütleb: «Arvamusfestivali tulemus on inimese sees.

Ega inimene tule ju selleks kohale, et arutluskultuur areneks – ta ei mõtle niimoodi. Esmane eesmärk on tunne, mis festivalilt jääb: et sul on hea olla, on huvitav, on selline keskkond, kuhu tahad tagasi tulla – see on kõige tähtsam.» Pärast niisuguse tõdemuseni jõudmist saabus hinge rahu. Ootuspinged kahanesid.

Ligikaudu kaks tuhat külastajat kahe päevaga jääb muidugi kümnetes kordades alla öölaulupeo ja Robbie Williamsi kontserdi külastajate arvule. Aga selline võrdlus, mööngem, on sama ebaõiglane, kui kõrvutada kirssi apelsinidega. Sellest, et arvamusfestival osalejaid puudutas, ja kõvasti, räägib järgmine elupilt, mis Liivale silma jäi:

«Olime korraldusmeeskonnaga festivali eelõhtul, neljapäeval, kodumajutuses, ja kui käisin pühapäeval sealt oma asju ära toomas ja rääkisin majaperenaisega, ütles ta, et istus laupäeva pärastlõunal sõpradega kohvikualal laua taga, kui tulid kaks noort meest, temast poole nooremad, ja nad pidasid tund aega sisulist diskussiooni teemal, kuidas kehvades majanduslikes oludes kasvanud lastele anda head haridust ja kas see suurendab elus nende toimetulekut või mitte.» Ja lisab:

«Oli näha, kuidas inimesed on oodanud, et nad saaks oma mõtteid välja tuua ja rääkida, saaks oma kahtlusi ja küsimusi ja kõhklusi läbi arutada.» Ehk teisisõnu: arvamusfestival oma õhustikuga oli neid sisemiselt puudutanud. Liiva loodab, et see puudutus kestab kauem kui kaks Paide Vallimäel veedetud päeva, sest «meie sees kestab ja küpseb kuuldu ja kogetu mõju edasi, andes ainest uuteks mõteteks ja tegudeks, mille tulemusena avardub ja areneb nii inimeste maailmapilt kui ka meid ümbritsev keskkond».

Tõukab teisi ette
Kuigi arvamusfestivali avalik nägu on kõige rohkem Kristi Liiva nägu, tunnistab ta isegi pärast seda, kui Eesti meediaruumis on üritus saanud tunnustava hinnangu, et tunneb end ebamugavalt, kui enamjagu kiitust ja tähelepanu koondub temale.

Kui küsida, mil määral andis talle esmapilgul riskantsevõitu festivaliks julgust ja enesekindlust asjaolu, et ta on käinud suhteklaarijana läbi suurte ja mõjukate ettevõtete ning, nüüd tagantjärele võiks öelda, et mitte just kõige siledama palgega valitsuse vasktorude, vastab ta vaid: «Loomulikult oli kõik see, mida tean ja oskan, festivali ettevalmistustöös vajalik, aga seda tööd tegid ka kõik teised – Vallimäel oli koos kõigi meie kogemuste ja oskuste summa.»

Kuid sotsiaalne kapital on ju ometi tähtis, ega suvaline inimene sellise ürituse korraldamisega ikka hakkama saaks?

«Arvan, et minu tähendus on ainult üks osake. Meie meeskonna tähendus on see, miks festival tuli selline.»

Seega kriipsutate läbi mõtte, et lugupeetud esinejatega festivali tegemiseks on vaja laialdasi tutvusi ja organiseerimiskogemust, mida teil oma ametist tulenevalt kahtlemata on?

«Loomulikult on need olulised. Aga arvan, et inimenergia, mis on meie meeskonnas, on kordades olulisem sellest, mida ma oma erialase elu 15 aasta jooksul teinud olen.»
Kunagi ei tasu unustada ka küsimust – eriti meeles pidades vanasõna, et jagajale jäävad näpud –, mis on see, mida ükskõik millise ürituse korraldaja ise oma korraldustööst saab.

Sellele vastab Liiva innuga: «Mulle on kõige ägedam tulemus see, milliste inimestega ma kokku sain – säravate, eriliste, andekatega, ja kui palju õppisin neilt inimesena, samuti professionaalina. Luua midagi vabatahtlikest koosneva organisatsiooniga on täiesti erinev sellest, kui töötad erasektoris, kus on kokku lepitud tööreeglid, kohustused.

Minu arust on vabatahtlike juhtimise kogemus kõigile juhtidele üks olulisemaid kogemusi, et mõista, mida tähendab inimeste motiveerimine ja kuidas neid ühise eesmärgi nimel tegutsema saada. See on väga vinge kogemus. Festivalitiimi energia ja jõu kogemine on kindlasti üks säravamaid hetki, mida oma elus tean.»

Aga äkki võiks mõelda ka niimoodi: Kristi Liiva tegi arvamusfestivaliga kõigile vaikselt n-ö ära. Et kuidas? Suhtekorraldajana on tema töö ja leib ju näidata, et ta suudab asju korraldada, ja korraldada mõjukate ning oluliste inimestega, ning arvamusfestivali käima tõmmates sidus ta oma nime igaveseks palju kõlapinda pälvinud ning nimekaid isikuid kaasanud üritusega, mis kokkuvõttes lisab tema nimele ja mainele palju rohkem väärtust, kui lisab aastatepikkune visa rutiinne argitöö või ükskõik kui kulukas eneseturunduskampaania.

Otse öeldes: tõenäoliselt endalegi aru andmata kogus Liiva endale kolossaalse sotsiaalse kapitali. On nii?
See jääb küll ainult ajakirjaniku mõtteks, vastab ta.
Ent see ei tähenda, et ses mõttes – või pigem arvamuses – oma iva poleks.

Kristi Liiva (41)

sündinud 30. novembril 1971 Paides

Töö

2005–... kommunikatsioonibüroo JLP (Jugaste, Liiva & Partnerid) asutajaosanik, konsultant

2009–2012 Stockholmis Swedbanki idapoolsete riikide kommunikatsioonijuht

2005–2007 Eesti Energia kommunikatsioonijuht

2003–2005 Juhan Partsi valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor

1998–2003 Hansapanga kommunikatsioonidirektor

1995–1998 Eesti Hoiupanga avalike suhete juht

1993–1995 Reklaamitelevisiooni välisuudiste toimetaja

SA Kiusamise Vastu asutajaid 2012

Heateo SA partner aastast 2003

Haridus

1997–2002 EBSi rahvusvahelise ärijuhtimise turunduse eriala

1993–1995 Eesti-Taani ärikoolitusprogrammi raames ärijuhtimine

Tallinna 62. keskkooli filmi ja fotograafia eriklass (1990)

Arvamus

Meelis Kubits

kommunikatsiooniettevõtte Corpore asutaja

Me ei tunne teineteist nii hästi, et jagada avalikkuse kaudu sisulisi hinnanguid, kuid on päris selge, et Kristi on on väga sihikindel ja tugev naine. Eestis paistab juba täna tulevaste murede kogum, kus riik ei suuda oma kodanikele piisaval tasemel teenust pakkuda, ja siin ulatavadki käe Kristi-sugused inimesed, kellel süda valutab veidi rohkem kui enda õhtuse ninaesise pärast.

Neid inimesi tuleb hoida ja tunnustada ning mul on väga hea meel, et arvamusfestivali idee, millega Kristi juba aastapäevad tagasi flirtis, realiseerus nii võimsalt. Sellised üritused saavad toimuda ainult inimeste juhtimisel, kelle silmad säravad ja kes oskavad ka delegeerida. Ma arvan, et õnnestunud suur-üritus tõukab Kristit uutele tegudele ja me kuuleme temast veel palju.

Tagasi üles