/nginx/o/2013/04/23/1707764t1h6cf7.jpg)
Maa kui suurima rikkuse müük välismaalastele tuleks keelata, arendada maapiirkondade infrastruktuuri ja teha maksusoodustusi, sest kui küla ei ela, ei ela ka Eesti, kirjutab majanduspublitsist Andres Arrak.
Tellijale
Andres Arrak: elu võimalikkusest maal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Misso valla leht teatas 15. augustil, et aastaga on Missomaale elama asunud 16 peret. Tohoo tonti, mõtlesin. Kas tõesti on jõgi hakanud tagurpidi voolama ja Eestimaa kagunurgas (Tallinnast vaadates pärapõrgus) asuv 700 elanikuga vald on ära moosinud 16 peret.
Oluline on, et tööd pakutakse vaid neile peredele, kel on lapsed, keda panna kohalikku Misso kooli. See-eest saavad pered tasuta rendile talu või korteri ja peenramaa.
Iseseisvusajal on domineerinud vastupidine suund: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale.
Nende voogude jätkudes on 20 aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel 20 aasta pärast näidatakse viimaseid mulgi kuues pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele.