Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2010511t1h64c8.jpg)
Keskkooli lõputunnistuseta Argo Riistan avaldas kolme aasta jooksul Eesti ajalehtede kultuurilisades kümmekond kirjutist maailma tuntud kirjanike ja mõtlejatega, millest enamik osutus väljamõeldud usutlusteks.
21-aastase Riistani fabritseeringute jada koorus päevavalgele siis, kui Sirbi arvamustoimetaja Valle-Sten Maiste uuris, kas filantroobist miljardär George Soros on tõepoolest andnud Riistanile intervjuu. Sorose esindajate kaudu tuli välja, et mitte.
Riistan tunnistas intervjuus Postimehele, et pärast Sorose libausutluse paljastamist haaras teda hirm selle ees, mis võib järgneda. «Kui hirm vaibus, tuli mõistmine, et ainus võimalus on üles tunnistada,» lausus Riistan.
Janu tunnustuse järele
Lähte ühisgümnaasiumi meediaklassis õppinud Riistani ajakirjanduskarjäär algas eelmise kümnendi teisel poolel Postimehe noortelisas Jess. Kuid edevus tõukas Riistani sõnul teda suurt tunnustust taotlema ja viis mõttele teha e-meilitsi intervjuusid kuulsate kultuuritegelastega.
«Tahtsin näha lehes lugu staartegelasega ja enda nime selle kõrval,» tunnistas suurepärase inglise keele oskusega Riistan, kes enda väitel valdab ka saksa, vene, soome ja prantsuse keelt ning suudab lugeda itaalia ja hollandi keelt.
Kuid saanud Briti kirjaniku Alex Garlandi esindajalt intervjuu palvele eitava vastuse, otsustas ta selle ise konstrueerida. Usutlus ilmus 2000. aasta juunis Arteris.
Riistan tunnistas, et pärast seda kavatses ta teiste kirjanike pressiesindajaid nii kaua meilidega pommitada, kuni mõni intervjuuga soostub. Ent keegi ei öelnud jah.
Riistani järgmine intervjueeritav oli tshehhi päritolu kirjanik Milan Kundera, kellel ta kirjutise sissejuhatuses avaldatu põhjal koguni Pariisis külas käis.
Enamasti kasutas Riistan intervjuude koostamiseks kirjanike-mõtlejate varasemates usutlustes sisalduvaid vastuseid, kuid Kundera puhul tuli tal loota oma fantaasialennule, sest kirjamees polnud ligi kümnendi andnud peaaegu ühtki intervjuud.
Seejärel ilmusid Riistani sulest Arteris väljamõeldud vestlused kirjanike Martin Amise ja Bret Easton Ellise ning filosoof Jean Baudrillardiga.
Kaks suurt õnnestumist
Ehkki Riistan ei mäleta, et Arteri tollane kirjandustoimetaja Valle-Sten Maiste oleks teda pettuses kahtlustanud, kinnitas Maiste, et ta üritas lugude ehtsust kontrollida. Kuna see tema sõnul ei õnnestunud, otsustas ta kuulsuste lugude järele janunedes Riistani lood lehte panna.
Pärast Maiste ja kultuuritoimetuse juhataja Margus Kasterpalu lahkumist Postimehest suunas Riistan oma kirjutised Eesti Ekspressi Areeni. 2001. aasta veebruaris ilmus seal väljamõeldud intervjuu Briti kirjaniku Ian McEwaniga.
2002. aasta sügisel õnnestus Riistanil saada intervjuu filosoof Richard Rortylt ja näitekirjanik Tom Stoppardilt. Selle tõestamiseks edastas eile nende esindajate kirjalikud nõusolekud.
Pärast kahte kordaminekut oli Riistan enda sõnul veendunud, et enam ta fiktiivintervjuusid ei tooda.
Ometi pöördus ta tagasi fabritseeringute juurde, mõeldes välja intervjuud filmireissööride Elia Suleimani, Milosh Formani ja «Sõrmuste isanda» looja Peter Jacksoniga. Sekka mahtus ka autentseid usutlusi, näiteks Soome reissööri Mika Kaurismäki ja Briti intellektuaali Alain de Bottoniga.
Areeni toimetaja Kalev Kesküla tunnistas, et teda julgustasid Riistani kirjutisi avaldama varem Arteris tema nime all ilmunud lood, mistõttu talle ei tundunud põhjendatuna iga usutluse ehtsust kahtluse alla seada.
Nii Maiste kui Kesküla möönsid toimetajatena oma süüd, et Riistani libalood trükki lubasid.
Olles üllatunud, kui kergesti tema fabritseeringud trükki pääsesid, tunnistas Riistan, et pärast nende ilmumist valdasid teda alati südametunnistuse piinad. Ta palus Postimehe kaudu vabandust inimeste ees, kelle tööd ja kelle väljaannete mainet ta on kahjustanud.
Toimetajad selgitavad
Kalev Kesküla
Eesti Ekspressi Areeni toimetaja
Mulle andis Argo Riistani kirjutiste avaldamiseks kindlustunde tõsiasi, et noormees oli Postimehe Arteri kirjanduskülgedel suutnud endale juba nime teha. Sellegipoolest lasin tal enne filosoof Richard Rorty intervjuu avaldamist saata vestluse toimumise kohta kinnituse ja tõlke täpsuse kontrollimiseks usutluse originaali, mida Riistan ka tegi.
Edaspidi kirjutiste ehtsust nii põhjalikust kadalipust läbi ei ajanud. Kui ma olen inimest kord juba kontrollinud ja mul on tekkinud temaga usalduslik suhe, siis iga kaastöö puhul ju ei kahtlusta, et autor on varas. Inimliku suhtluse seisukohalt oleks see talumatu.
Pean Riistanit andekaks noormeheks, sest suurte kirjanike ja mõtlejate tekstide põhjal nendest hea pildi konstrueerimine nõuab suurt empaatiavõimet ja nutikust.
Ma ei taha, et meedia nüüd tõe eest võideldes hävitaks selle poisi ja laseks teda kahuriga. Tema juhtumi puhul ei saa vist rääkida kellelegi põhjendamatute kannatuste tekitamisest.
Valle-Sten Maiste
Sirbi arvamustoimetaja, omaaegne Postimehe Arteri kirjandustoimetaja
Püüdsin Argo Riistani kirjutiste ehtsust kontrollida, kuid saamata intervjueerituilt kinnitavat või ümberlükkavat vastust, otsustasin usutlused trükki lasta.
Mind kannustas Riistani lugusid lehte paiskama meedia üleüldine janu kuulsate inimeste järele ning samuti kartus, et noor autor võib liiga kauaks toimetuse kontrollimehhanismi kinni jäänud kirjutise hoopis Eesti Ekspressi Areeni viia.
Hea, et need pettused lõpuks ilmsiks tulid. Kui sellised asjad välja tulevad, siis see alarmeerib toimetajaid olema edaspidi valvsamad.
Kuigi igasuguste fabritseeringute suhtes tuleks nii üldsuses kui meedias võtta tauniv hoiak, ei pea ma õigeks Riistanit liiga karmilt karistada, sest pettuste toimepaneku aegu oli tegu alla 20-aastase noormehe, mitte kogenud ajakirjanikuga. Kui välistada selle juhtumiga Riistani edasised teod ja sammud ühiskonnas, oleks see liiga verine karistus.