Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klangspuren Schwaz on kümne aasta jooksul tõusnud saksakeelse kultuuriruumi üheks kõige innovatiivsemaks kaasaja muusika vahendajaks. Klangspureni festival on suutnud hoiduda elevandiluutorni sündroomist, maksmata samas lõivu kvaliteedile ja vaimuerksusele.
Festival ei sea omaette sihiks kollektsioneerida maailmaesiettekandeid, ometi on neil esiettekannete nimekiri soliidne.
Seekordse, 4.-20. septembrini toimunud kümnenda festivali pilk fokuseerub Põhja-Euroopa muusikale - Norrasse, Rootsi, Soome ja Eestisse, kus Kesk-Euroopast vaadatuna on korraldajate hinnangul viimasel ajal tekkinud erakordselt värske ja uuendusmeelne muusikamaastik.
Keskse heliloojana selle maastiku taustal esitleb festival Erkki-Sven Tüüri, noorema generatsiooni üht väljapaistvamat loojat hoopis laiemas spektris kui ainult Põhjamaad.
Eksootiline kontserdisaal
Avakontserdil kõlasid Tüüri «Aditus» ja «Insula deserta» (esitajaks Tiroler Symphonieorchester Innsbruck, dirigent Georg Schmöhe), lõppkontserdil toovad Bruckner Orchester Linz ja Evelyn Glennie Dennis Russell Daviese juhatusel Austria esiettekandele Tüüri «Magma» löökpillidele ja sümfooniaorkestrile.
Samavõrra kaalukas oli kontsert 12. septembril Innsbrucki-lähedases Rotholzis, kus NYYD-Ensemble mängis Olari Eltsi käe all Tüüri «Architectonics VI» ning maailmaesiettekandena festivali tellimustöö «Oxymoron - Music for Tirol». Lisaks kõlas Tüüri muusikast veel «Motus 2» Tirooli löökpilligrupi «The Next Step» kontserdil.
Rotholzi kontsert toimus külakese ainsas «saalis», tirooli lehmade oksjonihallis, mille eksootika ei seganud NYYD-Ensembleil täie pingelaenguga musitseerimast ning publikul seda tormiliselt vastu võtmast. Kontserdi puhuks oli saepuruareenile tõmmatud vaipkate ning sõnnikuhais välja tuulutatud. Stambivaba mõtlemine ja eelarvamusteta publik on Klangspureni tunnusmärk.
Stambivaba mõtlemisega lähenes Tirooli festivali tellimustööle ka Erkki-Sven Tüür, erinevalt läinudaastasest väljavalitust Philip Glassist, kes lõi naiivse muusika ühe tirooli laulukese baasil. Tüüri kummardus Tiroolile on abstraktne hommage mägede maagiale.
Voolavad kivid
Kui tahta olemuslikku Tüüri muusikas hõlmata ühe metafooriga, võiks selleks olla Tüüri uue teose pealkiri «Oxymoron». Oxymoron tähendab kahe üksteist välistava mõiste ühendamist uueks paradoksaalseks mõisteks või sententsiks. Nagu näiteks «voolav kivi», «kiirgav pimedus» või «kiirusta aeglaselt».
Tüür on läbi oma loomingu püüdnud ühendada, lähendada ja sünteesida tavamõtlemise jaoks ühendamatut: tonaalsust ja atonaalsust, strukturalismi ja minimalismi, reeglipäraselt korduvaid ja ebareeglipäraseid kompleksseid rütme, meditatiivsust ja teatraalsust, staatikat ja dünaamikat.
Erinevalt postmodernistidest (kelle hulka ei pea Tüür end kuuluvaks) otsib ta enamat kui vastandused, konfliktid ja kokkupõrked eri leeride vahel. Ta otsib dialoogivõimalust, uut aegruumi, uut dimensiooni teispool dogmatiseerunud polaarsuste maailma.
«Oxymoron» on uus tasand sellel otsingurajal. Sündides helikeelde tõlgitud vaikusest, kulgedes faktuuriliste tihenemiste ja hõrenemiste, erinevate energiate haakumiste, põimumiste ja sulandumiste kaudu pidurdamatusse stiihiasse, et lõpuminuteil jälle õhkõrna puudutusse, lihtsalt olemisse suubuda, kangastus teos mulle ühe täiusliku keeruna arenguspiraalis, mis on kogu oleva alusmaatrikseid.
Kuulaja astub helilooja järel paradoksaalse, irratsionaalse olemise maailma võime kaudu näha vastuoludes ühendavat, tajuda erinevais energiais üksteisesse sulandumise potentsiaali. See on meie teadvuseseisundi jaoks utoopia maailm.
Oleme inimkonnana ikka alles mentaalses kiviajas, kus laseme sellesinatse maailma «vägevail» konflikte jõuga lahendada ning talume vaikivalt hammas hamba vastu poliitikat. Ometi eksisteerib ka voolavate kivide maailm, kus kivide loopimisest on juba ammu loobutud.
Tüüri muusika on majakas sellest aegruumist.