Kommentaar: Ikka DRAAMAst mõeldes

Teatrifestival lõppes juba üle nädala tagasi, kuid ikka ei saa veel olla sellest mõtlemata. Kaks aastat tagasi, eelmise festivali järel, ületas kahtlejate hulk hetkeks kriitilise piiri. Nii küsiti vähem või rohkem põhjendatult: kellele seda festivali siis ikkagi vaja on? Miks peab selle peale nii palju raha kulutama? Miks peab need lavastused Tartusse viima ja miks ülepea üldse just need lavastused ja mitte teised?

Mõtlengi, et kas meil õnnestus neile küsimustele seekord ehk juba festivali käigus vastata. Ehk teisisõnu: kas me saime hakkama?

Kuus päeva, kuusteist etendusepaika, üle kuuekümne etenduse, kontserdi või muu ürituse, üle kuuesaja osaleja (väljajagatud osalejakaartide järgi). Ning sellele vastukaaluks kuus ja pool tuhat piletiga ning kaks kuni kolm tuhat niisama (tasuta lasteetendused ja vabalava programm, näitused, loengud, arutelud jms) festivalikülastust. Meie eesmärk oli, et saalid oleksid täis. Me saavutasime selle.

Teater oli nädal aega ajakirjandusliku (ja seega ka ühiskondliku) tähelepanu keskmes ja valdavalt positiivses kontekstis. Tänu meie meediapartneritele ühelt ja kõigi Eesti teatrite heatahtlikule kaas- ja koostööle teiselt poolt sai DRAAMAST see, mispärast seda minu meelest ülepea teha maksab - Eesti Teatri Festival, millel võib kõik sõnad südamerahuga suurte tähtedega kirjutada.

Sest eesti sõnateater oli siin esindatud kogu oma liigirikkuses: kooliteatreist Linnateatrini, teatriplakateist lavavõitluseni. Haapsalust Narvani, Tallinnast Võruni. Võimalikult lai haare oli eesmärk. Me saavutasime selle. Sellel festivalil osalemine ei olnud sundus, vaid lugupidamisavaldus eesti teatrile. Just nii said sellest aru ka kõigi teatrite juhid, kes loovutasid oma teatrite lavastused festivalile vaid otseste esitamiskulude hinnaga.

Ja osa saada võisid festivalist mitte ainult need, kes said Tartusse kohale tulla, vaid (ajakirjanduse kaudu) ka kõik need, kes seekord veel ei tulnud.

Nii et, ma arvan, me saime hakkama. See ei tähenda, et midagi poleks olnud võimalikki teha paremini. Oma elus rohkem teatrit ja festivale näinud inimesed on leidnud, et kõik oleks võinud olla pidulikum, eriti aga lõpetamine ehk siis auhinnatseremoonia. Ja et Tallinna-klubi pole ikka õige koht festivaliklubi jaoks.

On arvatud, et žürii oleks võinud auhinnad määrata ikka selgelt ja ühemõtteliselt parimatele nendele ja teistele, mitte aga «jõulise kujundikeele eest». On arvatud, et seekordne DRAAMA oli pööranud sõbraliku ja kutsuva näo pigem publiku poole, muutudes seega rahvafestivaliks, ning et «teatraalid tehku endale mingi oma pidu, kus omavahel suhelda ja teatrimõtteid vahetada saaks, kui sellist vaja on». On arvatud, et nii ongi õige, ja on arvatud, et nii pole hea.

Ega mina ka täpselt tea, kuidas kõik just kõige parem oleks. Aga mul on nüüd aega selle peale mõelda. Esmaspäeval leidis Eesti Teatriliidu juhatus, et küllap peaks seda festivali ikka edasi tegema. Olen aru saanud, et ka Tartu linn on sama meelt, planeerides selleks oma eelarvesse vägagi arvestatavaid summasid.

Usun ja loodan, et nii mõtlevad ka kõik teised, kes seekordse festivali toimumisele kaasa aitasid (ja ka need, kes seekord veel ei aidanud). Me kohtume taas, vahest isegi juba järgmisel aastal.

Vahepeal käin kindlasti vaatamas, kuidas märtsis, rahvusvahelisel teatripäeval antakse tõeliselt pidulikult kätte Teatriliidu aastapreemiaid - selgelt ja konkreetselt oma ala parimatele.

Vt ka Neeme Korvi kommentaari «Eesti teatri pidu?!» 17. septembri kultuuriküljel