Kunstnik detailide hargnevas aias

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tuntud raamatuillustraator Regina Lukk-Toompere avas oma juubelinäituse

Ma olen nüüd võrrelnud, ütleb Mati Kütt ja silmitseb üht sinakates toonides pilti, kus putukad kino vaatavad, «aga Regina tehtud taustad on hoopis teise tundega kui arvutis valminud, «Lotte» on ikkagi suuresti tema tööde näoga».

Tundub uskumatu, et «Lotte»-raamat, mis sisaldab kümneid väga detailirohkeid ning suuri töid, valmis kunstnikul napi kolme kuuga. «Tõsi, magamiseks jäi mul vahel vaid neli tundi, ent töö oli äärmiselt huvitav. Esmakordselt tundsin, et mulle antakse peaaegu täielik vabadus,» ütleb Lukk ise.

Ta on illustreerinud lasteraamatuid ja õpikuid paarkümmend aastat, võitnud olulisi preemiaid ning leidnud korduvalt äramärkimist. Ent ikka lohutatakse aeg-ajalt, ärgu ta muretsegu, küll kunagi hakkab ka täiskasvanutele joonistama.

Lukil endal pole selle vastu mingit huvi, naerab ja kehitab õlgu. «Mis seal illustreerida? Täiskasvanute maailm on meelelisuse, fantaasia ja tunnete poolest ju palju vaesem.»

Esimese tööna kujundas Lukk Ernst Enno luuleraamatu «Üks rohutirts läks kõndima», see oli 1981. aastal. Enno on Lukki inspireerinud ka hiljem, mis «läbi looduse on nii paljutähendavad, soojad, armastust ja selget maailmapilti täis».

Enamgi veel - kunstnik on juba teinud kujunduse olematule raamatule, kus tõlgendab Enno ridu üha ja uuesti. «Loodan, et ühel hetkel tunneb mõni kirjastus ka sellise raamatu väljaandmise vastu huvi.»

Ent juba «Üks rohutirts läks kõndima» juures olid näha motiivid, mille järgi on tänaseni kunstniku loomingut võimalik ära tunda: eredad ja üksteisest läbi kumavad rohulibled ning putukad.

«Olin suvel Saaremaal suvekodus ning püüdsin sealt rohutirtsu. Panin ta klaaspurki, purgi asetasin lauale otse enda ette ning joonistasin suvi otsa «otse natuurist»,» ütleb Lukk. «Sellest ajast peale on minu loomingut «rohelise niidina» läbinud rohutirts.»

Raamatu ilmumisel oli nõukogudeaegne trükitehnika teinud oma laastamistöö ning erksatest akvarellidest olid järele jäänud vaid riismed. Sarnased mured kerkivad esile tänaseni, ikka ja jälle soovib Lukk valmis raamatut käes hoides, et ta oleks olnud kauem trükikojas ning aidanud otsida õiget rohutirtsu-rohelist või kõrbekollast, mille kohal tiirutab pruunikas lennumasin.

Ent aega ei ole, tähtajad on kõigil kaelas ja pedaal vajutatakse põhja. Seetõttu ongi oluline näha Haus-galerii keldrisaalis avatud näitusel originaale - töid, mis vastavad Luki nägemusele kadudeta.

Siin on näha, kuidas korraliku toneeritud paberi puudumisel ei jäänud kunstnikul üle muud, kui tavalist paberit kohviga ergutada.

Tekst piltide järgi

Nii valmis koostöös Helle Laasiga «Oi, vabandage, lepatriinu!», mis tekitas omal ajal furoori. «Püüdsime raamatu kujundada tüdrukute populaarsete salmikute põhimõttel, ent nõukogude ajal olid säärane formaat ning vihikulaadselt lahtikäimine erakordsed.»

Ent sugugi mitte kõik pole oma tekstide illustratsioonidest niivõrd huvitunud, «autoritega suhtlemine on erinev», tunnistab Lukk. Üht keeleõpikut kujundades hakkas näiteks hoopis õpiku autor teksti Luki piltide järgi kohendama ning sarnaseid seiku on olnud veelgi.

««Lottet» tehes juhtus, et joonistasin lõpuni peatüki, kus peategelane koos oma sõpradega magamiskottides põõnutab. Lugesin seejärel Andrus Kivirähki teksti uuesti üle ning selgus, et tema kirjeldas hoopis telgis magamist. Lõpuks kirjutas autor kogu peatüki ümber ja lohutas veel, et ega seal telkides polekski midagi näha olnud.»

Näitusel on väljas Lukk-Toompere kõik olulisemad tööd alates luulekogust «Üks rohutirts läks kõndima» ja lõpetades äsjailmunud raamatuga «Knut, pillimees».

Intiimne suhe värvidega

Lukk-Toompere side värvidega näib olevat äärmiselt intiimne, eranditult akvarellidena teostatud tööd on erakordselt kirkad ja jõulised. «Kavandeid joonistades teen pidevalt parandusi,» ütleb Lukk, «ent pilti värvidega kattes mitte kunagi. Mul on juba kusagil peas olemas täpne teadmine sellest, kuidas ja kuhu mingi toon sobib, ja see taju pole mind veel kordagi alt vedanud.»

Kõnealuse näituse puhul ei saa muidugi kuidagi mööda sellest, et tegemist on originaalidega, mis tõstab tööd veelgi jõulisemalt nõukoguliku trükimasina alt välja. Paberile kantud akvarellikihid kumavad üksteise kõrval, moodustades väga selgeid kontuure. Teisal hüljatakse seesama poeetiline kude ning liigutakse hoopis jutustavasse detailirikkusesse, kus üks pilt sisaldab endas kümneid hargnevaid teid.

«Detailid on minu kirg,» tunnistab Lukk. Kord käsitleb ta tühja ruumi ning paneb selle kõnelema mõne üksiku vaikiva detailiga (putukad!) pildi serval, kord jätab tühjaks vaid millimeetrise riba pildi servas, ent ilmselt on sellestki olnud raske loobuda. Jah, kindlasti on olnud raske.

Regina Lukk-Toompere juubelinäitus «Illustratsioonikunst» on avatud Haus-galerii keldrisaalis 10. oktoobrini

    Tagasi üles