Looduse usku linnamees unistab elust metsa rüpes

Kaheksa aastat Alam-Pedja looduskaitseala hoidnud Einar Tammur (43) ei välista võimalust, et on samas ametis pensionipõlveni, ning valmistub mõttes päevaks, mil kolib linnast metsa vaikusse.

Kuidas teil nädalavahetusel Käreveres peetud kalapüügivõistlusel läks?

Väga hästi. Saime perede arvestuses esikoha. Tõsi, mu oma pojad Kaarel ja Peeter võistlema ei tulnud.

Kas ka teie puhul peab paika anekdootlik stereotüüp, et kalaleminek on enamikule meestest ainult ettekääne, et kodust pageda?

Kalapüük on üks kahest asjast, mis laseb omaette olla ja omi mõtteid mõtelda. Maandab pingeid. Selle asemel, et õhtul klaas viskit võtta, võtad õnge ja lähed paariks tunniks kalale.

Viskit te niisiis ei joo?

Üha harvem. See käib üldse kange alkoholi kohta. Aga heast veinist ja õllest ei ütle ikka ära.

Mis on teine mõtisklemise soodustaja?

Jõhvikakorjamine, mida ma kunagi aastaid kahe-kolme nädala kaupa Alam-Pedja maadel tegin.

Olete toonud Alam-Pedjale palju nn tänavalapsi. Ajakirjanik Juhani Püttsepp avaldas oma mulje, et teie arvates on neis säilinud ehedam loodusetundmine kui nii-öelda korralikes lastes. On nad erilised?

Kindlasti. Ja on eksiarvamus, et nad pole korralikud lapsed. Hoopis mõne väga lugupeetud pere võsukese käitumine jätab tugevalt soovida.

Mul on tulnud ette matk, kus käis teismeline poiss, kes lõi tüdrukuid jalaga. Keelasin korra, teise. Kolmanda korra järel võtsin tukast kinni ja surusin ninapidi mutta. Siis oli rahu mõisas.

Aga nn tänavalastega pole mingit muret. Kui on tarvis midagi teha, siis tehakse. Nad on üksmeelsed, aitavad väiksemaid.

Ehk oskan tänavalapsi ka seepärast teisiti vaadata, et mu isa läks pere juurest ära. See jäi väikesele poisile hinge.

Usun, et paljudele seostub teie nägu telerist nähtud aastatetaguse filmiga, kus te turnite, ronimisrauad saabaste küljes, hirmus kõrge männi latva kotkapesa manu, et seal kotkapoegi kaeda ja rõngastada. Mis koht kotkastele teie elus praegu on jäänud?

Oma elu esimese, merikotka pesa, leidsingi siit Alam-Pedjalt ühelt soosaarelt. Seal elavad nad praegugi.

Kui ma kaheksa aastat tagasi Alam-Pedja enda hoole alla võtsin, olin tegelnud kotkastega peaaegu 15 aastat. Kõhklesin mitu aastat, aga lõpuks kinkisin oma ronimisrauad ja vöö Gunnar Seinile, kes töötab praegu Soomaa rahvuspargis.

Sain aru, et kahte asja korraga ei jõua: teha kotkaste kaitsel tohutul hulgal üle Eesti välitöid ja samal ajal hoida Alam-Pedjat. Nii jätsin töö kotkastega teistele. See oli ainuõige, aga raske otsus.

Minu suhe kotkastega on kahtlemata eriline. Kuid see ei tähenda, et ma peaksin teisi linde ja loomi vähem tähtsaiks.

Minul on selline naiivne-romantiline kujutlus, et üks õige loodusemees peaks elama keset loodust. On see mugavus või hädavajadus, mis teid Tartus paneelmajas hoiab?

Hädavajadus. Ma pole harjunud linnas elama, linn pole mulle kunagi omane tundunud. Kuni lapsed koolis käivad, tuleb mul linnaelu taluda, aga päris kindlasti ei jää ma linna enam kauaks.

Noormehena ostsite Alam-Pedjale Rehessaare soosaarele maja. Siinsamas Palupõhjas on teil samuti kordatehtud palkhooned, kuigi esialgu elektrita. Kuuldavasti olete aga pidanud plaani hoopis lapsepõlvekodu kanti Valgjärve lähedale maakodu osta. Mille valite?

Rehessaare, kuhu on üle raba minna kolm kilomeetrit, oli omal ajal tänuväärt tugipunkt, kui käisin sügiseti soos nädalate kaupa jõhvikaid korjamas. Aga nüüd vajub ta igavikku. Väärikalt, nagu üks vana maja peab surema.

Mis puutub kodukanti Aiastes, siis sealsed kenad maasikavälud ja põlispuud hävitas nõukogude ajal maaparandus. Sõbrad Urmas (Sellis - M. P.) ja Arne (Ader - M. P.) on nihkunud lapsepõlvemailt Otepää poole. Sinna maaparandus ei ulatunud. Ehk satun minagi sinnakanti.

Kuid ka Alam-Pedja on saanud mulle hingelähedaseks. Vajan avarust ja metsi. Ma ei taluks, kui mu kodu ümber olev mets, kus olen harjunud käima, ühel päeval maha raiutakse. Alam-Pedjal ei saaks seda juhtuda.

Aga kes teab, mida elu toob. Kui teaks, oleks väga igav elada.

Kas Euroopa Liitu astumine on looduskaitse seisukohalt pigem positiivne?

Hiljuti küsis üks mees minult, kuidas ma hääletasin. Ütlesin, et Euroopa Liidu poolt. Tema kostis, et hääletas vabaduse poolt.

Küsisin, kas rahvas, kes niimoodi oma metsi laastab, väärib tema arvates vabadust. Minu meelest ei saa sellisele rahvale jätta täit vabadust oma metsade saatuse üle otsustamisel. Sestap ongi hea, et Eestist saab Euroopa Liidu riik.

Muide, tänavu kevadeni oli ju hunt väljaspool kaitseala lindprii. See muutus just tänu Euroopa Liidu survele.

Kui vaadata inimese jäetud jälgi Alam-Pedjal, murtud oksi ja maha pillutud prahti, siis kas on täheldatav külastajate muutumine? Kultuursemaks, metsikumaks?

Inimesi on erinevaid. Probleeme pole näiteks matkajatega. Nad ei korista ainult enda, vaid ka teiste järelt. Nad on sellise eluhoiakuga inimesed. Ja laste pealt on näha edeneva kasvatuse viljad: nad hoiavad enda ümbrust järjest enam korras.

Muret teevad kalamehed. Nende peale on vahel hing tõsiselt täis, sest pidevalt tuleb koristada jõekaldailt nende pudeleid ja muud rämpsu. Palju rämpsu jätavad endast maha ka marjulised.

Kas siin mängib mingit rolli käitumises peegelduv mõtteviis: need, kes tulevad kaitsealale ainult marju korjama või kala püüdma, ainuüksi midagi ainelist saama, heidavad kerge käega ka rämpsu maha?

Vist küll. See, kes tuleb siia ainult krabama, ei hooli sellest, mis temast maha jääb.

Õnneks torkab silma, et Alam-Pedjal käiakse järjest sagedamini peredega, inimesed tulevad lihtsalt linnast välja jalutama.

Enamik neist ei loobi rämpsu maha. Vastupidi - mõnel on koguni kilekott näpus, et korjata teiste loobitud prahti.

Looduse väärtustamine edeneb. Seda näitab kinnisvarahindade tõus linnast väljas. Järjest rohkem inimesi kolib linnast ära.

Olete rabanud Alam-Pedja heaks tööd varsti juba kümme aastat. Algatasite selle rajamise mõtte, viisite asja ellu. Kas olete mõelnud, et ilmselt ei tee te seda elu lõpuni ja kunagi peab ilmuma keegi, kes selle ameti üle võtab?

Pojad teevad ise omad valikud, aga muidugi teeks see rõõmu. Ehk õnnestub välja õpetada mõni noor ülikoolist tulija.

Aga esmalt peaks ta selle 260 ruutkilomeetrit läbi käima ja sest väga hoolima hakkama.

CV

• Einar Tammur sündis 1960. aasta 9. oktoobril Tartus.

• 1968-1979 õppis Kanepi keskkoolis.

• 1979-1981 teenis Nõukogude armees.

• 1981 läks tööle Tartu metsamajandisse.

• 1981-1983 oli kaugõppes Luua metsakoolis.

• 1983-1986 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust.

• 1985-1989 oli Eesti metsainstituudi looduskaitselabori insener.

• 1989. aastal asutas koos sõbra Urmas Sellisega looduskaitsekooperatiivi Kotkas (praegu sama nimega looduskaitseühing).

• Alam-Pedja looduskaitseala rajajaid, 1995. aastast tänaseni selle hoidja.

• Eestimaa Looduse Fondi asutajaliige.

• Abielus tsütogeneetik Pille Tammuriga. Peres 19-aastane Kadri, 15-aastane Kaarel ja 10-aastane Peeter.