Mida kostavad enda müüdavate sõidukite kohta autoomanikud, kel garaaþis seismas 5000 või 10 000 krooni maksev auto. Kas asjatundmatu inimene võib selle osta sõitmiseks või hoopis vanarauaks?
Odavat autot ostes võib leida ka vanarauda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viie tuhande krooni eest saab mõnele luksusautole kõigest üheainsa rehvi, mida siis veel oodata sõiduautolt. Ettekujutuse järgi võiks siiski arvata, et selle raha eest korralikku autot ei saa. Tegelikkuses selgub, et kasutusväärtust on sõidukil müüjate arvates küllaga, ja isegi ostjad on sellistele autodele olemas.
Esimene telefonikõne Soovi avamise järel on tõeline üllatus. 1985. aastast pärit Ford Scorpio osutub müüduks. Nõudlus eakate autode järele on siiski suurem esmapilgul arvatust.
Aasta eakama Opel Recordi omanik tahab müüa kuldset ja sinist autot, nagu kuulutuses seisis. See värv tekitas tõsist huvi vana, kuid omanäoline auto. Jutu käigus selgus, et osta saab hoopis kaks autot: üks sõitev ja dokumentidega, teine ilma ja varuosadeks. Kokku 2500 krooni eest, kui kohe järele minna. Ja et auto on paranduses, liigub pärast seda ettevõtmist hind ülespoole.
Saab tingida
Audi 80 3000 krooni eest kõlab esmapilgul päris ahvatlevana, läbisõit 200 000 kilomeetrit on selle hinnataseme puhul vaat et isegi väike. Puuduv ülevaatus ning vahetuse järele karjuvad rehvid ei tõsta võimaliku ostja silmis kindlasti sõiduki aktsiaid.
Sama eaka Ford Granada puhul saab isegi tingida. Mootor on küll korras, aga remonti vajavad küljekarbid ning karterivahetus ei jaksa omanikul autot enam üleval pidada. Seetõttu on ta hea meelega nõus vaid 2000 krooniga, et aga auto vaid ära viidaks. Ah jah, naelkummid on head.
Uurin oma pangakontot ja leian, et 4000 krooni eest võib ju Þigulit ka vaadata. Naisterahva kõnele vastab noor mees, natuke ebakindel ja pudistav. Toonitab, et autoga saab sõita ja kere pole läbi roostetanud. Samas tunnistab ka vigu roolikarp tuleb ära vahetada ja pidurijupid ka.
Garantii andmisest ta keeldub, tuhandet kilomeetrit ikka remondita ei pruugi läbida. Varuosadeks polevat aga ka mõtet osta, müüja ise sõitis linnas iga päev neli kuud järjest ja kõik oli korras.
Kui uurin naisterahvale väga olulist teemat auto värvi , muutub mees ebalevaks.
Hinnangud teada
Nimelt on eelmine omanik autot vahatanud ja mitte vaha maha nühkinud, vaid lasknud sellel kerele kuivada. Nii ongi auto «tuhmroheline». Samas läheb müüja elavamaks ning hakkab seletama, et ega kere seetõttu roosteta või auto ole räämas.
Lõpuks palun müüjal anda hinnang autole kümne palli süsteemis. Mees hakkab kokutama ja muutub ebalevaks. «No hindame viiele,» vastab müüja, kui väikese ergutamise peale tulemi välja ütleb. Luban tagasi helistada, kuid häälest on juba aru saada, et ta mulle palju lootust ei pane.
10 000 krooni on juba hinnaklass, kust oskaja võib leida korraliku auto, tuleb vaid tööd teha.
10 000 krooni maksev BMW 316 on läbinud juba 300 000 kilomeetrit. Töömahtu on veidi enam kui kuulutuses toodud, 1,8 liitri asemel 1,6. Omanik küll tunnistab, et välimus on hea, aga küljekarbid roostetanud, tingimisvõimalust ka pole. Jääb seekord ära.
Sama vana Mazda 626 puhul on müüjal teatada, et kaks huvilist olemas, kes autot näha tahavad. Hinnaks on küll 8000, aga 7000 krooniga pidi ost juba ühega kindel olema.
Kaasa saab ka talverehvid velgedel ja ohtralt lisavarustust. Veaks on aga tagumised karbid. Roosteste karpide kohta tõdes omanik ausalt, et võiks ju Makroflexi täis lasta ja veljehõbedat peale panna. Aga auto vastu on elav huvi praegugi. Talvel sissekukkunud tagaamordid on tänu uuele keevitusele hetkel korras. «Kui Mazdal õli mootoris sees on, siis järelikult Mazda sõidab!» tõdeb müüja kokkuvõtteks.