Väärtfilmidele loodud Kanal 2 sündis hotellitoas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Kümme aastat tagasi, 1993. aastal sai Eesti Televisioon esimest korda võimaluse Euroopa Ringhäälingute Liidu täieõigusliku liikmena osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Samal ajal valmistas toonane kultuuriministeerium ette lubatähti senistest venekeelsetest telekanalitest, Peterburi ja Venemaa TVst vabaks jäänud tele-eetri üleandmiseks eestlastele.

Juba mai alguses said kodumaise teleajaloo esimesed ajutised litsentsid kuus erafirmat, AS Eesti Video (EVTV), AS Taska (Kanal 2), AS Orsent, AS Reklaamitelevisioon (RTV), AS BFD Reklaamiklubi ja SEE TV.

Ehkki kultuuriministeeriumi nõue oli, et saadete edastamine peab algama 1. augustil, suutsid toona õigeaegselt eetrisse minna vaid RTV (31. juulil) ning EVTV (1. augustil).

Eesti Videole kuulunud kanali tollane asutaja Viktor Siilats on kindel, et esimese erakanali au kuulub neile, sest RTV omanikuks oli teiste seas ka riik. Vaid Kanal 2, ainsa tänaseni toimiva, ehkki kuni alustaladeni muutunud eratelevisiooni eetrisseminekut pikendati oktoobrini.

38. Eurovisiooni eelvoorus kõlanud Andres Valkoneni ja Leelo Tungla laul «Muretut meelt ja südametuld» Janika Sillamaa esituses Ljubljanast edasi ei pääsenud, ajapikku kadusid arhiiviriiulitele ka RTV, EVTV ning teised eestikeelsed eratelevisioonid. Nii tähistabki Tallinnfilmi toodangu, teleseriaali «Santa Barbara», Ladina-Ameerika telenovelade ja ohtrate sponsorsaadetega alustanud Kanal 2 ainsana tänavu oma kümnendat sünnipäeva.

Kuigi kanali asutajana teatakse põhiliselt Hollywoodis elavat filmimeest Ilmar Taskat, nimetatakse telekuluaarides toonase halli kardinali ja salapärase niiditõmbajana hoopis kauaaegset telerežissööri Merike Veskust, kel lasus koorem koos ETV-aegse kolleegi Leili Padevestiga uus kanal käivitada ja hädavajalik personal tööle võtta.

Siiani koos Padevestiga Kanal 2s (hellitavalt «kanalis») töötav Veskus peab aastate eest toimunut üheks pöörasemaks perioodiks oma elus. «Kõik algas 1992. aasta ESTO-päevadelt New Yorgis, kus me koos Enelin Meiusiga käisime,» alustab Veskus.

Neid külastas siis ka Los Angeleses elanud filmirežissöör, Veskuse kauane sõber Ilmar Taska, et kodu-eestlastelt Eestis toimuva kohta pärida. «Nii me seal Ramada hotellis New Yorgi linnas istusime, võtsime paar džinni ja mina rääkisin, et telemaastik on muutuste teel...,» muheleb telerežissöör.

Siis ei osanud ta veel aimata, et mõne aja pärast on Taska tema ukse taga ja hüüatab: «Nii, Merike, nüüd hakkame televisiooni tegema, kuigi ma sellest veel midagi ei tea.»

«See oli meeletu-meeletu lobitöö, mis siis pihta hakkas,» ohkab Veskus nüüdki veel. Ta võttis Taska ettepaneku vastu hoolimata sellest, et siis oma viimaseid koosolekuid pidanud ETV telenõukogu nii mõnedki liikmed fanaatikutele vastu seisid ning Veskust suisa kodukanali reetmises süüdistasid.

«Me kasutasime alguses ju ETV tühjalt seisnud teist stuudiot ja eetriväljastust ning soovisime palgata ka teletöötajaid, kellele see oleks olnud lisateenistus, kuid siis tõdes telejuht Hagi Shein, et ühtegi riigitelevisiooni palgal olevat professionaali me kasutada ei tohi,» tunnistab Veskus.

Kanal 2 alustamise tegi kõigi kiuste võimalikuks tollane karm kord, et pärast 55. sünnipäeva tuli teenekatel ETV naistöötajatel ametipostilt lahkuda: Veskus kutsus kõik professionaalid, teiste seas režissöörid Mai Uusi ja Norma Jõekalda, uude telejaama. «Mulle on hiljem läbi huumori öeldud, et see idee tulnuks pärjata Eesti-olude Oscariga.»

Lisaks kerkivatele töölepingute virnadele ja raamatupidamisdokumentidele tuli Veskusel üheskoos Padevestiga eelnevalt ööhämaruses kirjutusmasinal terve uue kanali kontseptsioon valmis tippida - neid töid polnud teleadministraatorist režissööriks kasvanud naine eales veel teinud.

Veskusele meenub, kuidas filmiilmast saabunud Taska alguses teletööst sootuks omamoodi aru sai. Esimest saatepäeva kokku pannes arutlenud nad omavahel, kas jätta üks lõik saatesse alles või mitte. Alles siis, kui saade peaaegu valmis oli monteeritud, välgatanud Taskale siiski soov väljajäänud stseen saatesse tagasi panna.

«Ma ütlesin, et see pole kuidagi võimalik, mille peale tema üllatus - mis, kas teil pole teipi ja kääre või? Ma lähen ostan, kui vaja! - ning oli veendunud, et ma kiusan teda, kui selgitasin, et televisioonis kasutatavat magnetlinti lõikuda ei saa,» meenutab Veskus.

«Muidugi olid Ilmaril alguses ka teised plaanid - soov teha sellest kanalist väärtfilmide ja filmiklassika kanal,» lausub Veskus. Peagi oli aga selge, et vaid nende abil vaadatavust ei suurenda ning sponsorraha ligi ei meelita. Liiatigi heitles algusraskustes Kanal 2 veel reguleerimata teleturul, mis just sel ajal tõi telerahva kõnepruuki uue termini, «telesõja» - kemplused eetrilubade ning saatjate pärast.

Peamiselt just litsentsivaidluse tõttu kunagise Kanal 2 peale nördinud olnud Siilats on pärast välismaiste omanike saabumist tunduvalt sõbralikum. «Ma arvan, et praegusel ajal, mil erakanalid kuuluvad välisomanikele, Kanal 2 Schibstedile ja TV 3 Modern Times Group’ile, garanteerib see ka poliitilise sõltumatuse,» lausub ta. Ning hoiab praegusele Kanal 2-le pöialt.

Tänast Kanal 2 iseloomustab aastaid selle arengut jälginud Veskus ainul kiidusõnadega. «See ei ole liialdus, kui ütlen, et meil on üks kõige kokkuhoidvam kollektiiv, kus puuduvad intriigid ja rivaalitsemine,» kinnitab ta. Kuid nõustub, et üks telekanal on nagu Tallinna linn, mis legendi järgi iial valmis ei saa. «Me oleme alles oma tee alguses,» lisab Veskus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles