Theatrumi «Hamlet» – erandlik pereteater

Värskelt esietendunud Theatrumi «Hamlet» on mitmes mõttes erandlik. Esiteks on see 21. sajandil esimene Eestis lavale toodud Shakespeare’i «Hamlet». Teiseks mängivad selles armastajapaari Hamletit-Opheliat lavastaja Lembit Petersoni poeg ja tütar - Marius (29) ja Maria (26). Nad on kaks Theatrumi näitlejat, kes päev enne «Hamleti» esietendust lahkusid mõõkasid täis lavalt, et rääkida lavastajast ja isast, «Hamletist» ja Shakespeare’ist üldiselt.

Marius ja Maria Peterson, kuidas kujunes nii, et teie isa, «Hamleti» lavastaja Lembit Peterson just teid peaosadesse valis?

Maria: Ilmselt sellepärast, et ta on meiega juba päris kaua koos töötanud. Oleme tema õpilased olnud ja ta tunneb meid.

Marius: See ei ole päris nii ka, et ta oleks mulle helistanud nagu võõras lavastaja, «tööandja».

Otsus, et nüüd teeme «Hamletit», sünnib ikka koos. Ei ole nii, et isa tuleks hommikul ja ütleks: nüüd on sul nädal mõtlemisaega, kas oleksid nõus Hamletit mängima.

Maria: Mulle ei tulnud üllatusena, et Marius mängib Hamletit. Mõtlesin ise ka, et ta sobib sinna. Kuid kuna isa ise lavastab, arvasin, et mina kindlasti Ophelia osa ei mängi. Aga läks teisti.

Kas õel ja vennal pole kummaline mängida maailma üht kuulsamat armastajatepaari?

Maria: See ei tohiks kuidagi segada, sest mängime ju rolle.

Marius: Maailma teatrites tuleb selliseid juhtumeid ikka ette, eriti väiketeatrites, et keskmes on üks pere, kelle ümber inimesed koonduvad. Theatrumit, jah, ei saa muidugi pereteatriks nimetada, aga kui nüüd näitest rääkida...

Kas oma isa käe all pole raske töötada nii, et isikliku elu asjad ei tuleks prooviruumi kaasa? Milline on üldse Lembit Peterson lavastajana?

Marius: See on meil küll hästi, et kui on proov, siis on proov ja kui on sünnipäev või puude lõhkumine, siis on see. Aga kindlasti on ka raskusi, kuid autoriteet ei kao.

On hea, et Lembit lavastajana ei suru peale oma lahendust. Ta hoiab küll kinni teemast, mille pärast ta lavastuse ette on võtnud, aga selles, kuidas see lõpuks välja kukub, annab ta väga paljuski vabad käed näitlejatele.

Shakespeare’i «Hamletit» on Eestis mängitud 14 korda ja maailmas väga palju. Miks seda näidendit on vaja ikka ja jälle lavastada?

Maria: Erilised on Shakespeare’i ajatud teemad. Nagu see, et noor tütarlaps läheb hulluks, võib konfliktsituatsioonis juhtuda iga tundlikuma inimesega.

Marius: Nagu hea kunstnik üldse, on ka Shakespeare tabanud inimesi puudutavaid asju niivõrd täpselt, et need samad probleemid tulevad inimestel ette ka kolme tuhande aasta pärast - «kui Jumal lubab».

Kas pole vastutusrikas või keeruline mängida nii mitmetahulisi karaktereid?

Marius: On öeldud, et kõikidele näitlejatele, kes on Hamleti kätte võtnud, tundub, et nad ei saa seda mängida, sest see inimene on nii minu moodi. Esimene osa sellest tööst tegelaskujuga on leida üles need momendid, mis on erinevad. Keegi ei saa üksnes ise end Hamletiks mängida. Tegelaskuju Hamlet kas sünnib trupiga koostöös, või ei sünni üldse.

Maria: Ophelia hullumeelsuse puhul tuleb leida need tegevused, mida ta teeb ja siis ei teki ka suurt distantseerumist rollist. Vähemalt Ophelia on väga lihtne ja tavaline inimene.

Tagasi üles