Tibla sinus eneses

 

Kui semiootikutel on tarvis selgitada, kuidas eluline eristamisvajadus tingib keeles terminite rohkuse, toovad nad näiteks ikka nähtuse, kus eskimotel on lume kohta mitukümmend sõna ning beduiinidel samavõrra nimetusi liiva kohta.

Kuid seda näidet saab pöörata ka tagurpidi: kui alternatiivsed terminid on loodud, on tekkinud opositsioonide tõttu raskem näha ka nähtuste sarnasust ja ühisosa. See, mis beduiini jaoks oleks nähtusena tervik, ühtlaselt külm ja valge lumi, võib eskimo jaoks olla väga mitu põhimõtteliselt erinevat asja. Senine tervik, semantiliselt hall ala, muutub kirjuks malelauaks.

Kui keeles ja kultuuris on sedasorti piirid järsult maha märgitud, siis on neist märkamatu üleastumine tehtud üksjagu keeruliseks. Nad on igal pool ees, tekkinud opositsioonid hakkavad kujundama kõiki suhteid ning selles osalevate inimeste maailmapilti.

Eluline eristamisvajadus on pannud eestlasi tõmbama teistsuguseid piire. Uurisin mõni aeg tagasi omaaegseid, 11. septembri katastroofi järgseid Eesti lehti ning neist kerkis tähelepanuväärselt esile, kui kiire oli ses kontekstis piiri tõmbamisega «meie» ja «nende» vahele. 2001. aasta 12. septembri lehed kõnelesid meile palju Huntingtoni joonest ja tsivilisatsioonide kokkupõrkest Narva jõel. Sama kujundini jõuti poliitiliselt pragmatistliku hoogtöö käigus korduvalt tagasi ka hiljutise rahvahääletuse eel.

Nii kahe aasta eest kui ka nüüd oli meil vaja iseendile tõestada, et meie, s.o Lääs ja Euroopa, vastandume neile, Idale ja mitte-Euroopale. Tegelikkuses hägune üleminekuala määratleti must-valge vastandusena.

Hea küll, rahvuslike identiteetide konstrueerimine on alati käinud just läbi sedalaadi eituste - eestlane pole sakslane, pole soomlane, pole baltlane, pole ka venelane, me oleme küll eurooplased, ent tiblad pole me kindlasti mitte.

Kuid eks kõige visamalt eitatakse ikka seda, mille osas kahtlusi rohkem kipub olema. Ja kuigi läänepoolsete kaugeltnurgameeste äraveenmiseks ongi selliste lihtsustatud joonte vedamine ehk peaasi, siis vaevalt, et need veetud kriipsud aitavad ühel rahval end paremini tundma õppida.

Sest mis tarku otsuseid aitaks meil eneste kohta teha näiteks kangekaelne rõhutamine, et Eesti on põline Läänekiriku protektoraat, kuid asjaolu, et meie senisest kolmest presidendist kaks on olnud hoopis õigeusku, on lihtsalt üks juhuslik erand.

Või mõistaksime me ehk ka oma tänast rahvuslikku vaimsust ja sellest tulenevaid argiotsuseid paremini, kui küsiksime, et mida sellised erandid meile meie oma kultuuri kohta rääkida võivad.

Oma millisest päritolust kõnelevad näiteks Haapsalu keisririigi-aegseid suvitusmaju kaunistavad puupitsid, millest räägib Lasnamäe argireaalsus või milliseid semantiliselt intertekstuaalseid linke avab meile kogu Setumaa põnevalt kreoliseerunud kultuurmaastik. Või kõik need majoneesist ja hapukoorest mikstuurid, mis eestlase peolaual on aukohal, kuid mille kohta Läänes osatakse tarvitada vaid üldnimetust Russian salad.

Mittelääne päritolule viitavaid väikseid näiteid võib muidugi tuua niikaua, kuni jumala päike looja läheb. Kuid mida peaksime me neist järeldama? Ühest küljest kindlasti seda, et tõmmates ajastu vaimust ja poliitilisest pragmatismist lähtuvalt järske piire ja kehtestades rohmakaid vastandusi, ei tohi me kaotada oskust näha ka piire ületavaid seoseid. Sest avastades ja mõistes omaenda kultuuriruumis peituvat rikkust ja selle allikaid, oskame ise seda paremini ära kasutada.

Teine oluline teema, kuhu siit jõudma peaksime, on oskus märgata «tsivilisatsioonide kokkupõrget» iseendas. Pole kahtlust, et enamiku tänaste eestlaste, nõukogude ajal kasvanud kodanike teadvus koosneb sedavõrd kirjust tekstide, nähtud piltide, omandatud kogemuste ja õpitud suhtumiste kollaažist, et selline vastandlike väärtuste põkkumine peab kaasa tooma midagi väga unikaalset.

See artikkel pole koht, kus arutleda selle sünteesi väärtuste üle, kuid on ka selge, et sellega kaasnevaid asjaolusid on keeruline mõista, kui me põkkekoha nõnda kergelt endast välja Peipsi rannale seame.

Kui «uus eurooplane» ei taha enam märgata tiblat iseeneses, ei oska ta seda ka karta või selle vastu midagi ette võtta.

Üks näide. Ühel järjekordsel perioodil, mil Venemaa orienteerus taas Läänele, laenasid nad Saksamaalt ka nn rangide süsteemi. Selle eesmärgiks oli uue karjäärisüsteemi rajamine olemasolevate seisuste kõrvale, sest sünnipärastel aadlikel ei olnud tihti piisavalt taset uue ajastu väljakutsetele vastamiseks, kuid uued mitteaadlikest kõrgemad ametnikud ja sõjaväelased vajasid formaalset võrdsust aadlikega.

Vanast ajastust võttis uus süsteem üle aga erinevate teenistusastmetega kaasas käivad mitterahalised privileegid ehk ordenid ja tiitlid, mis aitasid uusi ametimehi vanadega kõrvutada.

Kui nõukogude võim hävitas suurema osa vana know-how kandjatest, siis säilis politrukkides mälestus glamuurist, mis kõrge ametikohaga kaasneb. Kuid et vene prole oli vaene, käisid tema neelud hoopis maisemate boonuste järele.

Nii areneski välja nn nomenklatuur, kuhu lisaks mõningasele otsustuspädevusele koondus ka sellega kaasnev hiilgus, mis ennekõike väljendus sedasorti privileegides nagu suvilad ja eripuhvetid ning sealt saadavates shampuses, kalamarjas ja muus «defitsiitses».

Nüüd aga küsimus, et kui palju just sellist vaimu on kõigis neis vaidlustes, mida täna peetakse Keila-Joa suvilakompleksi, riigipatriarhide ametiautode, mobiiliarvete või esindustasude üle.

Ehk: tõmmates propagandistlikel eesmärkidel või lihtsalt oma usu kinnitamiseks sinna-tänna tsivilisatsioone lahutavaid piire, ärgem võimaluse korral kaotagem oskust neist lahtritest ka mööda vaadata. Sest muidu võib märkamata jääda palju nii erakordselt huvitavat ja ilusat kui ka kuratlikku, mahatõmmatud piirist siiapoole jäävasse maailma lihtsalt sobimatut.