Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Saarsalu on aastakümnete pikkuse tööga murdnud end maailma dässibosside vaatevälja. Tasuks esinemised nii Euroopa ühel suuremal Haagi festivalil kui korduvad kutsed USA suurele Lionel Hamptoni festivalile, kus on eri aastatel avanenud võimalus mängida nii mõnegi maailma tipptegijaga. Stan Getzi tunnustav õlalepatsutus on siiani meeles.
Saksofonisti suurim elamus on aga kohtumine kurikuulsa Idi Aminiga, kes mängis mõnusalt bandoneoni ja ei näidanud kuidagi oma inimsööjalikku loomust välja, ehkki midagi kahtlast oli kogu aeg õhus.
Hiljutine kohtumine USA ekspresidendi Bill Clintoniga oli teist laadi - mõnus jutuajamine kahe mehe vahel, kes mõlemad armastavad saksofoni mängida. Vestlus keerleski pillide ja nende omaduste ümber, lõppkokkuvõttes selgus, et Saarsalu lõi Clintonit 2:1 ehk temal oli hetkel kuus saksofoni, Clintonil vaid kolm.
Miks festival just Tartus
Saarsalul on isegi mitu vastust. «Tartu on ju heade mõtete linn ja vaimu linn ja noorte linn ja mida kõike veel.»
Samalaadne kogemus on tal Lionel Hamptoni festivalilt USAs, mis toimub samuti väikeses ülikoolilinnas ja samas on üks suuremaid dässifestivale maailmas.
«Mõtlesin minna dässiga noorte juurde ja vaadata, kui ärksa vaimuga Tartu tudengid on. Teiseks tahaks haarata noori kaasa mitte ainult kuulajate-vaatajatena, vaid ka aktiivsete muusikategijatena. Päev enne festivali algust toimub noorte muusikute võistlus, kus valitakse välja parim vokaalsolist, instrumentalist ja ansambel.»
Noorte ja eriti laste muusikahariduspoliitikast võiks Lembit Saarsalu rääkida pikalt ja teravalt. Hiljuti käis ta koos Olav Ehalaga esinemas ja lastega kohtumas Tartumaa koolides ning muljed on vastuolulised.
«Kolmekordne kummardus õpetajate ees, kes oma napi palga eest jaksavad lastega vaeva näha ja neid muusika juurde tuua. Eesti riigis paistab raha olevat, aga miks me siis unustame, et need on ju meie oma lapsed, kes tahaksid pilli mängida ja muusikast rõõmu tunda. Õnneks neid veel on, seda ma kogesin.»
Dässi puhul rõhutab Lembit Saarsalu selle improvisatsioonilisust, mida nad koos Olav Ehalaga näitasid ka lastele. Muusika sündis siin ja kohe ning see on ka Tartu festivali tunnuslause.
Arvan, et sellele kirjutavad alla kõik alates peaesinejast. Freddy Cole on tõesti Nat King Colei vend. Täpselt nagu Ralf Schumacher on Michaeli vend. Üks on kuulsam, aga see ei loe.
Hea muusika juurde
Olles Freddyt kuulnud Pori jazzfestivalil, jäi mulle mulje, et kui ta tahaks, laulaks ta «Mona Lisa» täpselt nii, nagu vend Nat seda tegi. Aga ta ei tahtnud ja see oli õige valik, sest kuigi ta ei saa ilmselt kunagi nii kuulsaks, on tal midagi omalt poolt pakkuda.
Lisaks perest pärit geenidele ka kogemust, head klaverimänguoskust ja seda kuulsat hääletämbrit, mis aastate jooksul on omandanud veidi ajatuma ja kargema varjundi.
Saarsalu selgitab, kuhu peatub kohalikke muusikuid välja valiv kompassinõel. «Kui me Merle Kollomi, Eesti Kontserdi ja Vanemuise Kontserdimajaga hakkasime ettevalmistusi tegema, oli selge, et Eesti muusikutele peab jääma piisavalt ruumi.»
Ja seda on - esinevad Villu Veski, Raivo Tafenau, Tõnu Naissoo, Silvi Vrait, Sofia Rubina, Helin-Mari Arder ja teised, lisaks veel suuremad koosseisud nagu Wild Wind Wactori ja Tartu Junior Big Band.
«Tahan rõhutada veel seda, et üks festivalipäev on pühendatud Uno Naissoo loomingule, väike salasoov on samuti. Freddy Coleile on saadetud noot ühe Naissoo lauluga ja mine tea, ehk ta esitab selle.»
Festival
Tartu DässVikerkaar
22.-24. oktoobrini Vanemuise kontserdimajas