L, 4.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kutse mängule

Kutse mängule
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Alustagem autorist. Juhani Püttsepast, kes on ajakirjanik. Tema südasuvel ilmavalgust näinud looduslugude kogumik «49 aastaaega» on mitmes mõttes üllatus.

Tegu on tundliku sulega autoriga, kellel annet nii kirjutamiseks kui joonistamiseks. Raamatu kaanepilt, nagu ka kõik ülejäänud selle raamatu arvukad pildid, on autori enda joonistatud.

Maalikunstnikust vanaisa Juhan Püttsepa pärandatud sulgedega, nagu võib lugeda raamatu lõpust. Kas just sulgede või mille pärast, aga «49 aastaaja» pilte iseloomustab ruumilisus. Lood ise kõnelevad ajast, täpsemalt looduse ajast looduses uitaja silme läbi.

«Aastaaegu võib olla nii palju, kui sa vaadata oskad,» ütleb autor, kelle väitel «iga pilguheit - ja neid on selles raamatus kirja pandud 48 - on aastaaeg. Neljakümne üheksas on just praegu, annab ta teada raamatu eessõnas, jättes lugejale võimaluse mõtiskleda omaenda «aastaaegade» (loe: looduskogemuste) ehk looduses veedetud eluhetkede üle.

Raamat mõjub nagu ajamasin. Ühe suletõmbega lennutab autor lugeja tagasi lapsepõlve, järgmisega manab esile tundmuse, mida kõige täpsemalt iseloomustab väljend «aega maha võtma».

Lugejale tutvustatakse nii mõndagi sellist, mille ta kas ammu unustanud või mille peale ta ilma Püttsepata ei tuleks. Raamatust hoovab rikkalikku fantaasiat ja huumoriga segatud elutervet õpetlikkust.

Niisamuti poeetilist maailmanägemist ja vagabundlikku eluhoiakut. Raamatus vaadeldakse asju teistmoodi. Tundlikumalt ja teadjamalt. Iseäralikumalt. Püttsepa lugudes on aeg ja ruum üks.

Alliksaarelik Püttsepp

Nelja aastaaja ja pööripäevausksed lugegu Püttsepa kõrvale Alliksaart. Ikka sedasama üldtuntud «Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu», et veenduda: aasta aeg on nii aja murdosa, hetk kui see, mida iseloomustab sõnaühend «koguaeg».

Püttsepa piltidel veereb päike spiraalina (aja sümbol) mäest üles ja alla. Imepisikesed linnud elektritraatidel on täpselt nagu noodid ja elektritraadid nagu noodijooned. Lugu «laulab», pilt äratab linnu ellu. Vikerkaar on tema raamatus «kirja» pandud vöökirjas».

Hiidvanad kivid kannavad pea peal jõnglaslikke tuttmütse ning säbruline pihlakas (lk 59) on tõesõna sõnajala moodi, kõnelemata sellest, et tee mis tahad, aga tee, mis kevadel ära läheb (loe: laguneb), läheb üles ja taevasse.

Kes on Juhani Püttsepa looduslugude adressaat? Kas laps või täiskasvanu? Tõenäoliselt mõlemad, sest raamatu autori mäng aja ja ruumiga on mõjus ja mõnus lugemismaterjal, mis ärgitab fantaasiat.

Mõni lugu on suisa mäng («Lehepüüdmise lõbu», «Sügistuulekellad»). Muist nagu sissejuhatus mängu («Kõrrekratt»), teistes kirjeldatakse mängu sees olija elamusi («Nurmenukuristsed»). Igatahes ärgitab autor lugejat vabanema rutiinist ja kaanonitest. Mõtlema end tagasi lapsepõlve, «olema» korrakski lind või lill või kas või võilillelangevarjur, «lepahunt» pihus.

Tagasi lapsepõlve

Või hõikama Hekiääre-Johannale, kes tegelikult on nurmenukk, et kuidas tal seal seekord on, ja valvama septembriöötegelikkuses tõsimeelselt, kuni ilmub peene käega rohule valgeid mustreid graveeriv preili Härma Hall ja miinuskraaditangidega kõrvalesti näpistav härra Öö Külm, «kes kutsele, küdeva kamina ääres tassike teed juua, jätavad külmalt vastamata...»

Püttsepa raamat pakub meeldivaid avastusi kõigile. Nii füüsikutele kui lüürikutele. Pragmaatikutelegi. «Viimne kompott» tuletab esmapilgul meelde tõsimeelset retsepti neile, keda igal sügisel tabab kõikehõlmav konserveerimisiha.

Tegelikult on aga asi hoopis muus. «Muu» on mälestus. Ikka see viimne enne suurt sügist ja pimedust. Valguse, tuule, vihma ja värvi oma. Elamused ja meeleolud, millest me elame. Püttsepa talve-, kevade-, suve- ja sügiselugudes kõneldakse kõigest sellest, mida me tegelikult juba ammu teame ning mis kordub aastast aastasse, ent pakub sellest hoolimata uusi interpretatsioonivõimalusi. Uut kutset mängule.

Raamat

Juhani Püttsepp

«49 aastaaega.»

78 lk. Tartu 2003.

Tagasi üles