Kui mõni Eesti kirjastaja lihtsalt niisama arutleks, et võiks välja anda kõvakaanelise raamatu paksusega nii 850 lehekülge ja näiteks tiraaþiga 12 000, peetaks teda küllap lihtsalt hulluks.
Harry Potter: jälle ta tuleb, näeb ja võidab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga just midagi sellist sai lõppenud nädalavahetusel suurejooneliste avaüritustega raamatupoodides teoks - viies Harry Potteri raamat on «maale jõudnud».
Ja ma ei imestaks sugugi, kui pärast kohe ukse ees seisvat jõuluhullust peaks kirjastaja nentima, et on veidi mööda pannud - ning välja laskma teise trüki. Sest pool tiraaþist pidavat ju olema ette tellitud.
Viimati vist sai ennekõike lastele suunatud raamatule selline juba-ette-menu osaliseks paarikümne aasta eest, kui ilmus küll punakaaneline ja tublisti punasisuline, aga ometi toona veel vähemalt teatmeteoste osas uuenduslikult värvitrükis ENEKE.
Jutt kui päevik
Potteri-raamat meile pilte ei paku, kui mitte arvestada ümbrispaberit (hmm, miks küll valiti eestikeelsele väljaandele just see, Harry Potteriga pilt, aga mitte pealkirjaga kokku sobiv kena fööniks?), küll aga sadu lehekülgi köitvat lugemist.
Juuni lõpus, kui minu kätte jõudis äsja maailmavalgust näinud ingliskeelne originaal, pidin ma ühe öö Une-Mati käest röövima, sest - no hea küll, veel see peatükk ja siis jään magama... ah, pagan, vaat nüüd läks huvitavaks, olgu siis veel üks peatükk... ja veel üks... ja veel...
Mina ei tea ja ma ei ole ka kuskilt lugenud, et keegi oskaks täpselt seletada, mis siis ikkagi neis raamatutes nii erilist on, et neid kuidagi käest ära panna ei taha, ja kui lõpuks ka viimane köide läbi saab, tekib tunne, et peaks ise kirjanikule kirjutama ja paluma tal järgmine osa no kas või natuke kiiremini valmis saada.
Viieski raamat on, kui paksus kõrvale jätta, ju lihtsalt kronoloogilis-päevikuline ülevaade ühe viieteistkümneaastase poisikese kooliaastast.
Ainult et tolles koolis õpitakse asju, mida kindlasti ei leia ka parima Eesti gümnaasiumi õppekavast. Ja vähe sellest - too poisike peab muu hulgas maailma ära päästma suure kurja käest.
Mis ei ole üldse väga hõlpus tegemine, eriti kui veel, nagu viieteistkümneaastastel ikka, kipuvad päästmisülesannet segama kõikvõimalikud muud probleemid.
Näiteks esimese armastuse rõõmud ja piinad (millest - mõlemast - peakangelane raamatu lõpuks küll üle saab). Rääkimata juba sellest, et Harry Potterile (ja ilmselt veel miljarditele kooliõpilastele kogu maailmas) ei meeldi sugugi mõistmatud ning suisa vaenulikud õpetajad - ja ega need kaasõpilased nüüd ka kõik sõbrad pole.
Küll astuvad sõprade-kaaslaste hulka mitmed uued tegelaskujud, sealhulgas üldjuhul inimsilmale nähtamatud testralid ehk lennuvõimelised hobused - minu meelest üks «kuumemaid» uuendusi mütoloogia vallas pärast Tolkieni kääbikuid.
Ja ma loodan, et lendsuksud leiavad samuti millalgi tee auväärsesse Oxfordi sõnaraamatusse, kuhu on juba sisse kantud mugud.
Kuuenda osa ootus
Mõistagi saab maailm ka selleks korraks päästetud. Ega ühes korralikus muinasjutus ju teisiti olla saakski.
Kuigi, jah, Harry kaotab ka oma ristiisa, vähemalt enda arvates kõige lähedasema inimese, kes tal pärast vanemate surma olnud on.
Ometi lõpeb raamat optimistlikult ja isegi intrigeerivalt - kas tõesti on Harryl lootus elada see suvi üle oma tädi ja tädimehe vaenamisest vabana?
Kui kaua selle teadasaamiseks aega kulub, me paraku ei tea: Rowlingu kinnitusel saab järgmine osa valmis siis, kui see saab valmis. Nii väga tahaks, et selleks ei kuluks taas kolm aastat.