Üle veerand sajandi Põhjamaade kirjandusi uurinud Hilve Rebane on oma parimad uurimused ja esseed koondanud raamatuks «Uhke põhjamaine», mille pealkiri ja moto laenatud Anna Haavalt.
Liigselt vaidlev raamat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogumik vaatleb esmajoones norra ja soome autoreid, kuid pakub teavet ka rootsi ja taani kirjandusest.
Seda ei saa küll arvata esimeseks eestikeelseks raamatuks Põhjamaade kirjandusest, sest juba 1935. aastal on tõlkija ja kriitik Ernst Raudsepp avaldanud «Ülevaate Skandinaavia kirjandusest».
Hilve Rebase eruditsioon oma ainealal on suur ning vastavaid teadmisi jagab ta lugejatele heldelt. Käesolevas kogumikus on tegemist mitme rahva kirjandusega ning ka valitud kirjanike puhul ei saa alati olla põhjalik.
Mitmed küsitavused
Kuid lugejal on põhjust olla tänulik ka raamatut lõpetava pinnalise ülevaate «Põhjamaa- de kirjandust 1930. aastate sarjades» eest, sest seegi informeerib paljustki ning on pealegi peamine taani kirjanduse tutvustaja.
Autorit on eriti ahvatlenud kirjanduslike mõjude ja rändmotiivide probleem. Raamat algabki esmakordselt avaldatud kirjutisega «Ibsenlikke motiive eesti kirjanduses». Kuid siin on autor liiale läinud mõjude otsimisega ning selle kirjatüki võinuks küll välja jätta.
Eriti ei usu Ibseni mõju August Jakobsonile ega selle põhjendamist väitega, et Jakobsoni «dialoog ja dramatism on samuti Ibsenile lähedased».
Jakobsoni häda avaldub ju hoopis selles, et ta näidendid pole dramaatilised, vaid eepilised, liiga pikkade dialoogidega.
Ma ei söandaks ka kahe kirjaniku ühesuguseid või lähedasi tegelasnimesid pidada mõjutamise tunnuseks, nagu osutab korduvalt Rebane.
Hilve Rebase raamatu teiseks iseloomulikuks tunnuseks on autori vaidlemiskihk.
Eriti üritab ta minuga vaielda ning selleks pakuvad mõned minu kirjutised Hella Wuolijoest ka võimalusi.
Kui ilmus mu monograafia Hella Wuolijoest, siis kirjutas Hilve Rebane selle kohta 14 lehekülge pika retsensiooni, mille lükkasid tagasi nii Keel ja Kirjandus kui ka ajaleht Sirp.
Noriva artikli taastulek
Nüüd on ta selle noriva kirjatüki prügikastist üles otsinud ning töödelnud esseeks «Naiselik Hella Wuolijoki ja tema mehelik kriitik». Ning kulutanud sellele 16 raamatulehekülge. Hilve Rebasega on tüütu vaielda, kuid paarile tema väitele tahaksin siiski mõned laused vastu pakkuda.
Lk 290 on juttu hella Wuolijoe näidendist «Koidula» ja minu hinnangust sellele. Mäletatavasti on Wuolijoki kujutanud Koidula elu Kroonlinnas kannatusrikka melodraamana ning tema abikaasat Michelsoni julma tagakiusajana.
Vaidlus Wuolijoe asjus
Ma olevat toetunud Wuolijoe teose analüüsimisel Artur Adsoni kontseptsioonile, mis pole võimalik, sest just Adson oli see, kes on järjekindlalt näidanud Koidula abielu meeldivana (vt Adsoni artikleid 1936. aastast). Lk 247 väidab Hilve Rebane, et ma olevat armunud Niskamäe Malviinasse, kuid ise ma seda küll ei tea. Minu arust olen näinud Malviinat hoopiski kriitiliselt.
Millegipärast pole nimetatud raamatu toimetaja nime, kuigi ka tema suhtes tekib pretensioone. Hilve Rebase raamatus esineb tihti ka enesekordamist, mis ajakirjanduses avaldatud kirjutiste kokkukoondamisel osutub enamasti paratamatuks.
Niisiis Hilve Rebase raamat Põhjamaade kirjandusest pakub palju teavet meie naabermaade kirjanikest (peale ülalmainitute ulatuslikult ka veel B. Björnsonist, Olav Duunist, F. E. Sillanpääst ja Hilja Valtonenist), kuid tema vaidlemiskirg kipub raamatut risustama vaieldavate väidetega, millesse tuleks suhtuda kriitiliselt.
Raamat
Hilve Rebane «Uhke põhjamaine». Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2003. 400 lk