Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Monika koob vaipu lumivalgeid ja sitikmusti. Solistab vannitoas Domestosega mustast lõngast halli teha, topib vaiba «kõhtu» palle ja torusid ning sõlmib neile peale jämedad vandiköied.
Vaibakunstnik Monika Järg tahtis lapsepõlves saada hoopis keraamikuks ja käis seepärast kuni keskkooli lõpuni usinasti ühest keraamikaringist teise. Voolimine oli nii mõnus, et sellest pidi saama koguni Monika elukutse. Ometi tekkis kunstiinstituudi ukse taga äkki kange kiusatus proovida midagi täiesti uut. Tekstiilieriala meelitas, kuigi tüdruk ei kujutanud tookord end veel sugugi ette vanavanaemade-aegsete kangastelgede taga, kus täna valmivad tema tennispalli-, nööri- ja toruvaibad. Vaibad, mis on löönud tekstiilikunstis uppi nii mõnedki müüdid.
Tegelikult jõudis asi vaipade ja kangastelgedeni üsna ülikooli lõpusirgel ja enne seda tuli kõvasti joonistada, maalida ja proovida läbi kogu tekstiilieriala kohustuslik repertuaar: siidimaal, kangatrükk ja kudumine, kuni vildivalmistamiseni välja.
Vaipade salaelu. «Joonistamisoskus on mul tänaseks küll kõvasti alla käinud,» nendib Monika erilise kahetsuseta, ja lisab, et enamikul tema vaipadest pole kavandit paberil ollagi. Kolmemõõtmeliste vaipade idee valmib peas, ning pealegi on keerukat kahe- ja kolmekihilist vaipa, kus sees on «veel igasuguseid imelikke vigureid», suisa võimatu paberile panna.
Idee headus või kesisus selgubki tegelikult alles siis, kui Monika on lõimeniidid kangaspuudele üles vedanud ja tallalaudu sõtkuma hakkab. Sest alles siis hakkab sentimeeter sentimeetri haaval vaibakangas elama ja näitab oma õiget hinge.
See, mis Monika kangaspuude alt välja tuleb, on hoopis teistmoodi kangas kui kodukootud ontlik palituriie.
Pajuvitsana hapra naise avantüristlik kunstnikuhing ihkab võimsaid mastaape, nii et ega ei saagi aru, kuidas ateljee kangasteljed sellele mässule vastu on pidanud. Kahekihiline lumivalge ja raske puuvillavaip, mida Monika meetrite kaupa koob, on kangaspuud sageli valust oigama pannud. Aga koos nad püsivad!
«Mul on kogu aeg olnud huvi jõuliselt struktuursete pindade vastu,» õigustab Monika oma «pillipiinamist».
Ideed võivad sündida kus tahes ja ühe inspiratsioonipaiga avastas Monika ehitustarvete poes näitusele kinnitusi otsides. Pisut terasemalt ringi vaadates selgus, et see on täis kõikvõimalikke põnevaid vidinaid ja jubinaid ja siis sai selgeks, MIDA ta seni pingsalt ja tulutult taga ajanud oli: toruisolatsioonimuhve nimelt!
Tänu sellistele vahvatele avastustele on Monika vaipadel nüüd oma salajane siseelu, mis käib lausa mitmel «vaibakorrusel». Tavaliselt on neid kolm, vaiba ees ja vaiba taga, sest Monika vaibad lasevad end lahkelt kaeda ja igasse kanti pöörata sest neil polegi alati esi- või tagapoolt! See, mis vaiba kõhus ehk keskmisel korrusel peidus on tennispallid, torumuhvid ja jämedad köied ei paista alati välja, ja see ongi vaiba saladus.
Ärajäänud vaip. Kui Pärnu kontserdimaja alles ehitati, sai Monika ettepaneku teha sinna üks hiigelvaip. Aga nagu sageli juhtub, kulus ehitajal kogu raha müüride püstipanekule. Tagantjärele mõtleb Monika ärajäänud tööle kahetsustundega, sest seinapind oleks lasknud mõttel särada ja kogu hoone meeldis talle tervikuna väga.
«Teisest küljest oleksin oma väikeste kangaspuudega üsna jõuetu, kui minult tellitaks praegu vaip mõnda ühiskondlikusse hoonesse,» tunnistab ta tagantjärele, lootes, et kunagi tulevad uued võimalused.
Sellele vaatamata on Monika kindel, et peab oma vaipadega leiva lauale saama, ning raha peab jätkuma ka lumelauasõiduks ja langevarjuga hüppamiseks ja...
Vanemad kolleegid vangutavad küll vahetevahel päid ega suuda uskuda, kuidas suudab ta end SELLISTE vaipadega ära elatada. Nojah, aga Monika vaiba ruutmeetri hind (1000 kuni 2000 krooni) on ka ligi kolm korda odavam kui gobeläänil ja põnevad on nad ka hullupööra.
Dagestanis deali tgemas. Sel kevadel sattus Monika Bakuusse rahvusvahelisele vaibasümpoosionile. Üks mineku põhjusi oli muidugi huvi kauge maa ja sealse käsitöökunsti vastu. Tagataskus oli aga Monikal täiesti hullumeelne idee: saada kauged vaibakudujad nõusse oma kavandite järgi kuduma.
«Kohapeal selgus, et see plaan ei lähe kohe mitte kuidagi läbi, sest dagestani vaipu kootakse ainult autentsete vanade mustrite järgi ja minu ettepanek oli ennekuulmatu,» meenutab Monika, ise samal ajal üht kaasatoodud «idamaist kaunitari» siludes.
Ta kujutas ta ette, et Kesk-Aasias vuhitakse kuus valmis vähemalt paarsada vaipa, aga tegelikult valmib virkade dagestani naiste näppude all vaid kümnendik sellest, suurusest olenevalt kümme kuni kakskümmend. Neil vaipadel pole meie mõistes olemas mingit disaini ja neid iseloomustab eriline mustrilaotus, mis on hoopis teistsugune kui näiteks türgi vaipade sümmeetria. «Dagestanlaste meelest on vaip elujutustus, ja elu ei saa olla sümmeetriline,» teab Monika. Praegu on sellised vaibad kujunenud omamoodi staatusesümboliks, ning teadjate sõnul valmivad parimad neist kaheksa-üheksa-aastaste virkade tüdrukute näputööna.
Lahked dagestani meistrid andsid Monikale kaasa kolm vaipa, küsimata nende eest sentigi raha: kui eestlane kodumaal ostjad leiab, küll siis maksab.
Lendab taeva all. Kui nüüd aga lendamise ja hüppamise juurde tagasi minna, siis esimene langevarjuhüpe 1000 meetri kõrguselt sai teoks 1999. aasta lõpus. Tõeliste fanaatikute seas on Monika oma 28 hüppega alles üsna noor ja roheline, sest vingemad klubikaaslased teevad aastas 100 kuni 200 hüpet. Ämari lennuväljalt lennuki pardal õhku tõustes käivat Monikal aga seniajani vonks ja vonks kõhust läbi, aga minemata jätta ta ka ei saa. «150 krooni selle hirmu- ja rõõmutunde eest pole raha, mida tasuks sukasäärde tallele panna,» on kangastelgede tagant taevalao-tusesse hüpanud noor kunstnik endas kindel.
Kuid ekstreemsusejanu polnud sellega veel ammendatud. Monika võttis ette lumelauasõidu, kuid pidi, tõsi küll, iga kord sinikatega mäelt tagasi tulles endalt küsima: kas ma ikka tahan seda? Tahtis küll!
Kui Monika ühe oma lumivalgetest vaipadest Kadriorus sügislehti täis pärnaalleele maha laotab ja sellel istudes kätega veidi hoogu annab, tekib tunne, et kohe-kohe nõksatab see paigalt nagu Idamaade muinasjutus ja tõuseb puudelatvade kohale.
On lihtsalt niisugune tüdruk, kelle puhul tundub kõik võimalik olevat.