Mida lähemale jõuab päev, mil kandidaatriikidest saavad värsked NATO ja ELdu liikmesriigid, seda aktiivsemaks muutub Venemaa välispoliitika Balti riikide, eriti Eesti ja Läti suunal. Viimastel kuudel on küll tähelepanu olnud suunatud eeskätt Lätile, ent viimased sündmused lubavad järeldada, et Venemaa plaanib pöörduda tagasi ka jõulisema Eesti-poliitika juurde ja lõpetada ajutise vaikuse, mis järgnes Eesti eelmisele järeleandmisele Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku osas.
Eesti ja Venemaa suhtlevad süüdistuste ja nõudmiste keeles
12. november 2003, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene välisministeeriumi teise Euroopa peavalitsuse direktor Aleksandr Udaltsov esitas läbi Eesti suursaadiku Eesti valitsusele kolm täiendavat nõudmist:
- mitte saata Venemaale välja erusõjaväelasi, kes on saanud USA abiprogrammi raames korteri Venemaal ja kohustunud Eestist lahkuma;
- loobuda tühistamast Eesti-Vene nn hariduskokkulepet ja tunnustada Vene libakõrgkoolide diplomeid, ning
- lõpetada Arnold Meri tagakiusamine.
Mäletatavasti eelmise nõudmiste paketi seitsme nõudmisega esitas Vene asepeaminister Matvijenko ja see probleem on Venemaa sõnul jätkuvalt lahendamata.
Rahvusvaheliste tavade valgusel võiks kõiki neid kolme nõudmist pidada kummaliseks. On ju Venemaa ise suhtunud heakskiitvalt just sellisesse erusõjaväelaste kojupöördumisse, nagu see USA abiprogrammi raames aset leidis. Isik, kes on sellest programmist osa saanud, kuid ikkagi Eestisse jäänud, on ju tegelikult petnud kolme riiki - nii Eestit, USAd kui ka Venemaad. Ei ole loogilisema lahendust, kui see isik riigivõimu sekkumisel kodumaale saata. Olukord, kus riik ei soovi oma kodanikku vastu võtta, näitab tegelikult äärmist ükskõiksust oma kodanike saatuse vastu, tehes neist mutrikesed riigi poliitilistes ambitsioonides.
Eesti-Vene hariduskokkulepe ei ole probleemiks mitte niivõrd Vene libaülikoolide tõttu, vaid see on vastuolus ka Lissaboni konventsioonist ja Bologna deklaratsioonist tulenevate põhimõtetega, millele Eesti on alla kirjutanud. Kui nimetatud rahvusvaheliste aktide alusel tunnustatakse küll nõukogude erialaspetsialisti diplomeid, kuid mitte ideoloogilisi diplomeid NLKP ajaloo, teadusliku kommunismi, poliitökonoomia ja marksistliku filosoofia alal, siis 1998. aastal sõlmitud Vene-Eesti kokkulepe võrdsustab ideoloogilised diplomid teistega. Kui Eesti seda lepet ei tühista, on Eestil tõsised probleemid oma rahvusvahelisi kohustusi täita. Samas on Eesti kahtlemata ise teinud vea, kirjutades tagajärgi arvestamata alla nimetatud kokkuleppe. Kokkulepe aga sõlmiti poliitilistel motiividel, et ilmutada vastutulekut Venemaa soovidele ja pälvida Venemaa heasoovlikkust suhete parandamiseks.
Mis aga puutub Arnold Mere juhtumisse ja üldse kõigisse, keda süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes, siis Venemaa peaks suutma Eestit mõõta euroopalike mõõdupuude järgi ja mõistma, et kohtuvõim on Eestis valitsusest sõltumatu. Kui selleks vähegi soovi oleks.
Venemaa maine ei ole hetkel ELdu silmis eriti kõrge. Tshetsheenia konflikt, inimõiguste rikkumine, ajakirjadusvabaduse piiramine ja kurikuulus Hodorovski protsess on tekitanud kahtluse Venemaa demokraatlikkuses. Kuid Venemaa ei püüagi suhteid siluda. Vastupidi, kõikvõimalikul moel suhteid hoopiski halvendatakse. On selle taga Venemaa sisepoliitilised motiivid näidata valimiste eel presidenti ja valitsust kindlameelsete ja jõulistena, või eemalduda veelgi demokraatlikust valitsemisviisist ja vastanduda lääneriikidele, on küsimused, mis ootavad vastust.