Mõeldes öisele Saksamaale... mõtlen ilmselt Hamburgile. St. Pauli südames asuvale Reeperbahnile oma räämas õllekatega, kust saab hommikul kella viie ajal veel ühe Astra (Hamburgi õlu) ja portsu friikartuleid.
Hamburg linn, mida elanikud armastavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõtlen arvukatele väikestele hubastele klubidele ja baaridele nagu Molotov või Goldener Pudel, mis on Hamburgi noore muusikaringkonna, niinimetatud Hamburgi kooli kokkusaamiskohaks. Die rote Florale, mille on vallutanud vasakpoolsete ringkond, otse Schulternblatti tänaval Schanze linnajaos, kuhu kolib viimastel aastatel aina enam yuppiesid, kes nüüd sealsetes tänavakohvikutes oma Latte Macchiatot lürbivad.
Ning ma mõtlen kohale Komet Reeperbahnil, mida peab Timo, siinse Goethe-Instituudi (mille juures ma hetkel töötan) direktori Mikko Fritze vend. Maailm on väike.
Hamburgi stiil
Nii väike ja suur nagu Hamburg, kus on aeg-ajalt võimalik jälgida selliste saksa staaride nagu Udo Lindenbergi või Dieter Bohleni väljaskäimisi, mille esinduslinnaosades Blankeneses ja Rotherbaumis elavad prominendid nägusates villades.
Hamburgis on Saksamaa linnade seas kõige tihedam miljonäride asustus - nemad juba teavad, kuidas elada. Peenelt, kuid mitte steriilselt. Blankenese vanade kalurimajade romantika on hästi säilinud ning kõikjal on roheluse sähvatusi.
Sest see on Hamburgi stiil: meil on - aga me ei näita seda. Suursugused ja tagasihoidlikud on Hamburgi elanikud ning igal juhul alati autentsed. Pahuralt toriseva fraasiga «Moin» (ommik) tervitatakse sind ka hilisel tunnil, kergelt räämas Hamburgi ürgkivimid mõjuvad esmapilgul võib-olla veidi ehmatavalt. Sarnaselt sellega, kui turistina esimest korda Eestisse tulla. Kuid nii siin kui seal on kiirelt aimatav, et nii mõnegi karuse koore all peitub südamlik tuum.
Olulisim, mida ühe Hamburgi elaniku kohta öelda tuleb, on ilmselt see, et ta armastab oma linna - tingimusteta - ning ta ei oska endale ettegi kujutada, et võiks ka kusagil mujal õnnelik olla. Ehk vaid Berliini võiks ta kunagi hiljem vast kolida, kui talle tema enda 1,8 miljoni elanikuga linn liiga väikeseks peaks jääma.
Kuid seda tuleb pigem harva ette. Ja kui jalutada Altona või Sternschanze tänavatel, ei saa talle seda kohapatriotismi ka ette heita: siin võib avastada oivalisi 20. sajandi algusest pärit maju, külluslikke tänavaid, kohati küll ka räämas ja lagunenud, kuid alati stiilseid ja kodanlikke.
Vana hansalinna suurkaupmehelikku hõngu on tunda kõikjal, laiad tänavad ja alleed annavad aimu selle linna rikkusest. Õnnekombel ehitati siin pärast sõda vastupidiselt mõnele teisele Saksa linnale, nagu Köln või Dresden, kõik mõtte ja mõistusega üles ja hoolimata suurtest purustustest õnnestus endine võlu taastada.
Hamburgi miljööd mõjutavad ka tema rohked kanalid, siin on enam sildu kui Veneetsias - kas teadsite seda?
Ka Alsteril on linnapildis määrav osa - selle ääres seisavad uhked villad ja hotellid, suvel ristuvad sellel purjetajate ja vesirattaga sõitjate teed ja selle ümber teevad tervisesportlased päevast päeva oma ringe. Ja loomulikult Elbe, mis linna suurele heaolule üldse aluse pani ning mille kaldad on õhtuti lõkketegijate päralt.
Kõige selle juures ei saa mööda ühest asjast: sadamast, Hamburgi pulseerivast südamest hiiglaslike kraanade, tunnelite ja sildadega, mida läbib aastas neli miljonit konteinerit, kuhu saabuvad kaubad ning kus neid ümber laaditakse.
Nõuab erilähenemist
Vaatamisväärse sadama kõrval ei tohiks kalasadam (Fischmarkt) külaskäigul Hamburgi kindlasti ununeda ja eelkõige ka Hafencity, mis on oma punastest tellistest majade ja vaskroheliste katustega Põhja-Saksa linna jaoks tüüpiline.
Erilist lootust pannakse sellele paigale kui uuele majanduskeskusele IT ja meedia valdkonnas. Juba praegu seisavad Elbe haru teisel kaldal sellised meediagigandid nagu Gruner und Jahr ja ka see toimetus, kus ma ise kunagi pool aastat töötasin.
Seda rõõmsam olin ma Tallinnas näitusel «arcHH - architektur made in Hamburg» just neidsamu hooneid kohates. Mulle meeldib, mis siin kerkib, sest järgitakse traditsioone ja majade väärtust, säilitatakse nende iseloom.
Sest nende üle ollakse liiga uhked, et neid arhitektuuriliselt kõrgelennuliste kavade alusel õnnetult ja sobimatult ümber kujundada. Võib-olla ongi see Hamburgi elanike salaretsept: kes oma linna sel kombel armastab, see hoiab tal ka silma peal.
Hamburg on värav maailma, mitmenäoline linn, mis väidab enda kohta nagu iga korralik tudengilinn, et siin olevat Saksamaa kõige viletsam kliima. Seejuures ei ole sademete hulk suurem kui Münchenis - siin on sadu lihtsalt pidev.
Sellegipoolest: sombune ilm sobib sulle, Hamburg - see kuulub sinu näo juurde, mis ei ole veatu, vaid millest paistab läbi su elu ja kogemused. Nägu, mis nõuab erilist arhitektuuri, mitte iludusmaski. Nõuab arhitektuuri made in Hamburg.
Näitus
«arcHH - Architektur made in Hamburg»
30 projekti Hamburgi arhitektide viimase viie aasta loomingust
Rotermanni soolalaos 14. detsembrini