Roos(i nimi) Pärnu rannaliival

Me kõik oleme modernse ajastu pärijad, selle 18. sajandil kehtestunud vaimsuse heade ja halbade külgede edasiarendajad.

Sündisime maailma, kus korrastavaks põhimõtteks ei ole enam religioosne või müstiline idee, vaid inimese ratsionaalne-tehniline teadvus on ise endale seadusandjaks ja moraaliloojaks. Traditsioonilise kristliku moraali nõrgenemisest tekkinud tähenduslik lünk täideti teaduslike teooriatega.

Kuid alates 19. sajandi teisest poolest räägivad kirjanikud, filosoofid jt lääne kultuuris tekkivast vaimsest vaakumist, mis väljendub taas kord tagasipöördumisena müütide moraali juurde või traditsiooni ümbermõtestamiskatses.

Kunstis domineerivad millegi kaotusega, millestki ilmajäämisega seotud kujundid, teemad ja emotsioonid. Melanhoolia, pessimism, üksiolek ja ekslemine tundmatus ja võõras maailmas meenuvad näidetena kõigepealt. Kõik neid teemasid käsitlenud autorid, kõik need Kafkad, Hessed, Hemingwayd, Camus’d jt vormisid mitme põlvkonna vältel eesti kultuuriinimeste vaimsust.

Rein Veidemanni äsjailmunud romaani «Lastekodu» teemad ja süžeekäigud esindavad siinkirjutaja arvates taas kord sellist paatost.

Freudi järgi on melanhoolia üks võimalik kaotusele reageerimise viis. Meie maailma või elu tähenduslikuks muutnud inimesed või ideed jäävad meid painama, meid suunama, meie teadvuses ringlema (vt tekstile eelnevat märkust «Autorilt»).

Melanhoolia abil rekonstrueeritakse varasemaid sündmusi ja kadunud maailma, mitte niivõrd tulevikku suunatud olemist. Selline ongi modernistliku melanhoolsuse mudel. Romaani manifestilaadse avalõigu lõpus resümeeritakse see kogu romaani läbiv hoiak otsesõnu: «Tõde on minevikuline» (lk 11).

Järgnevalt lühike konspekt Veidemanni romaanis modernistlikule melanhooliale osutavatest märksõnadest.

Modernistlik melanhoolia

Eksistentsialism, absurd, armastus. Romaani pealkiri sisaldab kõige otsesemalt eksistentsialismile viitavat kujundit. Pärnu lastekodust saab läbi romaani maailma «heidetuse» ja olemise ebamäärasuse sümbol, mis laieneb kogu eksistentsi mõtestavaks ruumiks. Lastekodu likvideerimine või ümberkolimine rõhutab seda kindlustunde puudumist veelgi.

Elutäis aega püüeldakse armastuse ja terviklikkuse järele, kuid soovitud tundena ei saabu see peategelase ellu ka teose lõpus. Peategelase jaoks jääb armastus vaid roosiks rannaliival. Kuid on ka teine võimalus: lastekodu paradiisina, mida ümbritseb absurdne maailm, millega inimene varem või hiljem kokku puutuma peab. Lastekodu esindab tahet pöörduda tagasi algsete põhjuste juurde, süütusesse.

Eksistentsialistlike filosoofide ja absurdianalüütikute ideed vilksavad sageli läbi peategelase mõtiskluste. Kõigi eksistentsialismi viidetega ehitatakse üles ka olulise kõrvaltegelase Viktor Kovkini kuju.

Veidemann kasutab kindla peale töötavaid võtteid: Kovkin on juut (diasporaas eksleja), tema hüüdnimeks on Kafka (eksistentsialistide taasavastatud kirjanik) ning ta lõpetab enesetapuga (absurdimaailma filosoofiline küsimus).

(Auto)biograafilisus. Eluloolisus ja mälestuslikkus on traditsiooniliselt melanhoolia vormid. Tegemist pole puhtalt autobiograafilise teosega, kuid peategelase ja autori elukäigus esineb kokkulangevusi: nad on sündinud Pärnus, nende õpetajaks on olnud Lotman ja Adams, nad töötavad õppejõudude ja ajakirjanikena jne.

Neid on vorminud kuuekümnendad ja lõplikult üles kasvatanud taasiseseisvumine. Ja nad on valmis mäletama.

Mäletamine, mälu. Need märksõnad leiavad ilukirjanduses ja esseistikas teemadena järjest laialdasemat käsitlemist (Madis Kõiv jt). Sellesuunaliste arengute pinnaseks on mälu marginaliseerumine. Ja kuna mäluproteeside ajastul väheneb vajadus mäletamise kui maailmakirjelduse mudeli järele, on seegi teema taas üks kadunud aja tegevusi kaardistav melanhoolia viis.

Samas jälle - kui Eco suurromaani meenutada, siis roosi ja roosi nime vahel valitsev pinge on aktuaalne igasugustel ajastutel: mälu on rannaliiv, mille kuju pidevalt teiseneb. Mäletamise ametlik nimetus on ajalugu, mille sümboliks romaanis saab arhiiv. Selles mäletamisega riiklikult tegelevas asutuses lõikuvad võim ja tõde. Nendevahelisse risttulle satuvad kõik, kes minevikku rekonstrueerida püüavad.

Kirg ja idealism

Kultuurilugu, keel. Kuid mäletamise üks tähendusi on seotud identiteediga - isikliku ja rahvusliku eneseanalüüsi võimega. Peategelase isiklik narratiiv on osake keele-kultuuri suurest narratiivist. Romaanis esinev Edgar Lambi dokumentaalne kuju on tõenduseks sellele konservatiivsele seisukohale rahvuslikkusest.

Veidemanni peategelane refereerib aga ka Heideggeri: olemine saavutab tähendusrikkuse keeles ning keele kaudu mõtestame oma maailma ja defineerime kodutunde.

Kultuuriteooria, keele ja ka arhitektuuriga haakuvaid esseistlikke passaaže leidub romaanis üksjagu. Ent elupõlise skolaari kirjutatud ilukirjandusteoses ei saakski teisiti olla.

Meil ei ole kohustust teha üldistusi vaid selle romaani põhjal. Koodsõna «Veidemann» tähistab juba pikka aega väga mitmekülgset tegevust ja angažeeritust. Selle tegutsemise ühiseks nimetajaks on ikka olnud kirg ja idealism. Siiski pole ta olemuselt avangardist, vaid esindab üht selle eriliiki - kirglikku traditsionalisti, melanhoolset modernisti.

Arvamus

Rutt Hinrikus
kirjandusteadlane

Lugesin Rein Veidemanni romaani tõelise põnevusega. Lähtudes ta varem avaldatud mälestustest, ootasin kas pihtimuslikku minaromaani või ambitsioonikat põlvkonnaportreed, ideaalide inventuuri.

Avastasin hästi komponeeritud üsna klassikalise keskea kriisi loo, millesse enesestmõistetavalt kuuluvad põiked minevikku ja oleviku probleemid.

Romaan on hoogne, selles on põnevust, armastust, surma, nostalgiat ja energiat - kõike, mis haarab lugemisel kaasa.

On fiktiivseid dokumente ja dokumentaalsust, fiktiivseid ja reaalseid tegelasi, viimistletud keelt ja muidugi - teiste tekstide kõnetamist.

Lastekodu, mis käivitab intriigi, oleks saanud teemana, aga ka kujundina sügavamalt avada, ent kahtlemata on «Lastekodu» suur kordaminek.

Jüri Talvet
TÜ maailmakirjanduse professor

Rein Veidemanni raamatus liigutas mind tema radikaalne ausus ja kompromissitus elu kõige tähtsamate asjade üle mõtiskluses.

Arvan, et sedasama kogeb mõnigi selle lugeja. Igal juhul on ta haruldase saavutusega toime tulnud.

Kõige juures loodan siiski, et ta oma Andreasega ei kattu, ja et kuni elame, ei ole kõik kadunud, ka mitte armastus ega sõprus, mis ikka ja jälle elu suurest sügavikust end ilmutavad.

Hando Runnel
luuletaja ja Ilmamaa kirjastuse peatoimetaja

Raamatu pealkiri peaks olema «Laste kodu.» See raamat räägib meist kõigist. Vormilt on see sisepeegeldustega võimendatud novell, toonilt on see eleegia kaduvale, või õieti juba ja paratamatult kadunud kodule.

Kodu, mida igaüks vajaks, aga mis paljudel juhtudel ei suuda vastu seista jõududele, mis ta olematusse pühivad; kodu on nähtav, teda ahistavad jõud nähtamatud, tervele mõistusele motiveerimatud.

Need jõud on kurjad. Kodu peab olema hea. Head ei tohi aga olla, ei lasta olla - see on Veidemanni kirjutatud eleegiasõnum minu meelest.