Tõnu Õnnepalu hoiatab, et presidendi otsevalimistega käivituv vabariigi ravi võib olla oma tüsistustes ettearvamatu.
Vabariigi ravi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti poliitikud armastavad algatusi. Algatused on
fun
. Järeldused on igavad. Nagu elu. Sellepärast neist ei räägitagi. Presidendi otsevalimised on kindlasti üks populaarne algatus. Ja lisaks veel midagi sellist, mis justkui millekski ei kohusta. Vähemalt paistab valitsus nii arvavat. Et las nad siis valivad oma presidenti, kui nad nii väga tahavad. Ja kas siis demokraatlik valitsus ei peagi kuulama rahva häält? Peab. Isegi mitte ainult häält, vaid andunud arstina rahva rinna kohale kummardudes auskulteerima iga südamelööki, iga kopsukahinat
Aga edasi, kumb on parem arst, kas see, kes patsiendile meele järele on, või see, kes paneb õige diagnoosi ja määrab ravi, mida ta parimaks peab, rääkides ausalt ka selle ebameeldivatest kõrvalmõjudest? Kuidas võtta. Ausal arstil on vahel raskem patsiente ligi meelitada kui moetohtril, kes reklaamib end mõne imerohu või -protseduuriga. Kunagi näiteks oli moes lasta endal mandlid välja lõigata. Eks siis lõigatigi. Ja koos antidepressantide turule tulekuga vallandus elanikkonna seas depressiooniepideemia.
Nagu meditsiin, nii on ka poliitika turuühiskonnas kaup, millele mõnikord tuleb nõudlust tekitada. Tahangi vihjata sellele, et minu arust on see presidendireform tüüpiline nõudluse tekitamise juhtum.
Mis on tegelikult see sümptom, mille raviks pakutakse otsevalitud presidenti? See on rahulolematus praeguse poliitikategemise viisiga. Ülbuse, ahnuse, rumalusega, mille kehastuseks avalikkuse silmis on millegipärast saanud meie kõrgem võimuorgan Riigikogu. Kui 85% kodanikest, nagu näitab üks arvamusküsitlus, tahab presidenti «ise» valida, siis kas sellepärast, et lihtsalt veel üks kord valimas käia, veel üks kord tänaval suuri näopilte vaadata? Ei, selle soovi taga peab siiski olema soov süsteemi muuta. Kujutlus, et ühe, selle tugeva ja targa võim asendab kuidagi nende saja ühe rikutud ja halva võimu.
Kuid koos otsevalimistega ei soovi Res Publica kuidagi laiendada presidendi võimuvolitusi. Ühesõnaga, salamisi loodetakse, et tegelikult jääb kõik samaks. Lihtsalt veel üks tore algatus. Aga see ei saa olla nii. On A, tulevad ka B ja C. Kui president saab rahvalt mandaadi, siis asub ta seda ka ellu viima.
Võta võim, soovitab Res Publica siseloosung. Miks rahva valitud president ei peaks seda järgima? Ta kasutab oma autoriteeti ja põhiseadust muudetakse veel üks kord. Ja veel üks kord, kui vaja.
See oleks muide täiesti loogiline ja legitiimne. Põhiseadus on süsteem. Kui seda ühest nii olulisest kohast muuta, peab ta muutuma ka mujalt. Aga kas praeguse Eesti nõrkused ja hädad on tõesti põhiseaduses? Mina seda küll ei usu.
Selles kõiges pole aga midagi uut. Unistus targast vanast mehest, kes riigis asjad korda paneb ja «nende» nurjatusele lõpu teeb - see on rahva seas igihaljas ja selle üleskütmisega saab alati hääli korjata. Eriti veel noortes, toorestes demokraatiates. 1852. aasta referendumil toetasid talupojad massiivselt parlamendi laiali ajanud «prints-president» Louis-Napoleon Bonapartei (kes end seejärel keisriks kuulutas).
Maamehed mäletasid hästi, kuidas 750 rahvaasemikku olid endale kehtestanud 25-frangise päevapalga. Selle rahaga saanuks toita 10 000 vaest (Sellest ja teistest ajaloo õppetundidest võite eesti keeles lugeda Alain Corbini huvitavast raamatust «Kannibalide küla. Hirm ja raev 19. sajandi Prantsusmaal».)
Ühesõnaga, heakene küll, varem või hiljem saame praeguse parlamentaarse asemel presidentaalse vabariigi. Ega see iseenesest halb ole. Aga on ta tingimata parem? Tasapisi hakkaksid siiski ilmnema ka uue süsteemi varjuküljed.
Esiteks, nagu me juba näinud oleme, pole ükski president kõigi president. Kellele Meri, kellele Rüütel. Osa jääb ikka omast ilma. Kui parlamendis on siiski esindatud erinevad huvid ja vaated, võib president kergesti kalduda tugevalt just ühe huvigrupi poole. Ja kui parlamendis on keegi mõnes küsimuses väga rumal, on seal ehk keegi, kes on samas asjas tark. Ükski inimene pole läbi ja lõhki tark. Rahva religioosne lootus saada etteotsa tark ja hea valitseja saab alati petetud (ja tärkab taas).
Ka president ei valitse kunagi üksi. Tal on nõunikud. Kuningate poliitikat tegid vahel armukesed, presidentide oma teevad nõunikud. Juba praegu häirivad avalikkust vahel mõned ebaselged suhted presidendi lähikonnas. Mida rohkem koondub sinna võimu, seda rohkem koondub sinna ka õukondlikku susimist ja susserdamist. Hüvesid ja autosid. Kusjuures see kõik ei pruugiks olla niigi läbipaistev kui praegu parlamendi puhul.
Muidugi, rahvas-suverään valib endale just sellise valitsemisvormi, nagu ta suvatseb paremaks pidada. Kuid rääkigem asjadest siiski õigete nimedega.
Res Publica peaks selgelt ütlema, et presidendi otsevalimiste sisseviimisega soovib ta kehtestada hoopis teise vabariigi kui see, mis meil on. Veenvalt tõestama, et see tuleks praegusest ausam, õiglasem ja tõhusam. Ja kõigepealt näitama, et see Vabariik, millele ÜVE Res Publica oma täisnimes lausa kahekordselt truudust vannub, on tõesti nii haige, et vaja on lausa kirurgilist sekkumist. Operatsioonijärgsed tüsistused võivad siiski olla ettearvamatud.