Sotsiaalteaduse seosed poliitikaga

Täna algava sotsiaalteadlaste aastakonverentsiga seoses on kohane arutleda sotsiaalteadlaste rolli üle Eesti ühiskonnas. Viimastel aastatel on see selgelt suurenenud. Millised on aga siin peituvad ohud? Kuivõrd peaksid sotsiaalteadlased jääma oma tegevuses väljapoole poliitikat?

Üks ühiskonnaellu sekkumise viis on osalemine poliitilises protsessis lihtsalt kodanikena. Kui paar aastat tagasi tehti 26 sotsiaalteadlase avalikku kirja «Kaks Eestit», siis oli see eelkõige kodanikuakt.

Selline sekkumine on demokraatlikus ühiskonnas üks peamisi poliitilisi õigusi ning on loomulik, et ka sotsiaalteadlased, kel on oma erialase töö tõttu hea ülevaade poliitilistest ja sotsiaalsetest protsessidest, seda kasutavad.

Hägune piir

Samas saab kodanikuühiskonna positsioonilt esineda mitte ainult kriitikuna, vaid ka positiivselt. Näiteks tulid sotsiaalteaduste aastakonverentsi korraldajad välja ideega hakata valima aasta poliitikut. Eesmärgiks on väärtustada Eesti poliitikute ideid ja tegusid, mis tugevdavad demokraatiat, suurendavad riigivalitsemise efektiivsust ning toetavad poliitika eetilisust.

Teiseks saavad sotsiaalteadlased poliitikat mõjutada oma uurimistöö tulemuste avalikustamise kaudu. Võtkem konkreetne näide, sissetulekute erinevust peegeldav Gini koefitsient siirderiikides.

Andmed kinnitavad, et viimase tosina aastaga on Eesti ühiskond kihistunud väga kiiresti ja väga sügavalt. Kui me võrdleme Eestit teiste üleminekuriikidega, siis näeme, et me kuulume samasse gruppi endise nõukogude ruumi riikidega ning erineme oluliselt teistest Ida-Euroopa riikidest, rääkimata ELi riikidest.

Mitmetes muudes võrdlustes - näiteks majanduskasvu, välisinvesteeringute või korruptsiooni piiramise osas - on Eesti ka Ida-Euroopa mastaabis esirinnas. Kuid sissetulekute jaotuse ja sotsiaalse õigluse mõttes mitte.

Loogiline on järeldada, et Gini koefitsiendi puhul on Eestis tegemist kõrvalekaldega. See järeldus tuleneb ainult arvudest, kuid seondub paratamatult ka poliitikaga, sest klapib mingi ühe erakonna seisukohtadega paremini kui mõne teise omadega.

Siit tulebki süüdistus, et sotsiaalteadlaste väited on parteipoliitiliselt kallutatud. Kuid toodud näite puhul pole järelduse aluseks mitte maailmavaade, vaid kuivad arvud ja rahvusvaheline võrdlus.

See ei tähenda, et sotsiaalteadlastel ei ole oma maailmavaadet ja et nad ei peaks seda väljendama. See viitab, et piir maailmavaate ja neutraalse analüüsi vahel on sageli hägune.

Kolmas sotsiaalteadlaste poliitikas osalemise võimalus on otsene parteistumine. Tundub, et see ei ole ühiskonna kui terviku huvide seisukohalt mõistlik.

Kui parteistumine jääb üksikinimeste tasemele, siis pole probleemi. Mingis mõttes on see isegi hea, et väga võimekad sotsiaalteadlased leiavad rakendust ka poliitikas.

Erakonnastumise ohud

Samas, kui sotsiaalteadlaste parteistumine muutub massiliseks, siis tähendab see sisuliselt seda, et Eesti avalikust debatist kaob oluline parteiväline jõud.

Ma arvan, et see tähendab kodanikuühiskonna hääle nõrgenemist. See tähendab Eesti liikumist parteiriigi suunas, kus erakondlik mõtlemine hakkab imbuma isegi kõige sügavamatesse ühiskonna pooridesse.

See oleks osa ühiskonna parteidele allutamise protsessist, mis praeguses Eestis käib väga laial rindel.

Selliste arengute oht on selles, et parteiline suunamine hakkab mõjutama kõike - alates raviteenuse osutamisest kuni selleni, kuidas inimene iseendast aru saab.

Järeldus on, et sotsiaalteadlased peaksid sekkuma poliitikasse eelkõige kodanike ning analüütikutena, mitte aga parteisõduritena.

Gini koefitsient leibkonna sissetuleku alusel

Allikas: The World Factbook 2002

ELi maad

Taani, Rootsi 0,25

Soome, Norra 0,26

Island 0,27

Belgia, Prantsusmaa 0,29

Saksamaa 0,30

Hispaania, Suurbritannia 0,33

Portugal 0,36

Kesk- ja Ida-Euroopa maad

Tshehhi 0,25

Slovakkia, Bulgaaria 0,26

Sloveenia 0,30

Läti, Poola 0,32

Leedu, Ungari 0,34

Eesti 0,37

Venemaa 0,40