Lars von Trier murrab kino ja teatri piire

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Umbes poolteist kuud tagasi jõudis minuni teade, et Taani režissööri Lars von Trieri (47) viimane üllitis «Dogville» jõuab meie PÖFFile. Samas sündiski mõte haarata kuulsal filmigurul sabast, et küsida, miks ta teeb nii, et külmavereline eestlane kinos nutab? Miks mõjuvad tema filmid nii, et mitu päeva on pea paks? Ja muidugi «Dogville»...

Kuu aega suhtlesin agentuuride ja ajakirjanikega, vahepeal tundus, et Trieri tiheda graafiku tõttu on võimatu teda tabada, teinekord jällegi, et selline väikeriik nagu Eesti tõmmatakse kiirelt intervjuu-ihalejate nimekirjast maha. Kuid siiski mitte...

Kuu aega hiljem oli see vaid paari tunni küsimus, kas saan filmimehe jutule. Ja siis tuligi teade - lugupeetud Piret, anname teile 15 minutit aega, et vestelda Lars von Trieriga. Lühike aeg, et midagi põhjalikumalt küsida, teadmata, milline on režissööri hetkemeeleolu ja inglise keele oskus.

Küsimused koostasin selle põhjal, mis olid tekkinud Trieri filme vaadates, lisasin paar meediast läbi käinud hüpoteesi ja helistasin ühele ajutisele numbrile - spetsiaalselt intervjuu jaoks eraldatud.

«Hi, how are you?» kostis telefonist Trieri joviaalne küsimus. Ei mingit ülbust. Ometi on mulle alati jäänud mulje temast kui pujäänlikust skandalistist...

Lars Von Trier, varsti esilinastub Eestis Pimedate Ööde filmifestivalil teie värskeim film «Dogville», ja sellega seoses ka küsimus: kui palju võib köita Ameerikas aset leidva tegevusega film põhjamaise maitsega vaatajat?

See pakub kindlasti huvi, sest rajaneb ju minu enda kogemustel, nii et - ma loodan, et see mõjub õige tonaalsusega ka Põhja-Euroopas.

Arvustustest võib lugeda, et «Dogville» on väga teaterlik ja suisa brechtiliku võõrutusefektiga film. Kuidas sündis mõte panna kino lavale?

Ma ei usu, et sellel on brechtilik mõju. Ma ise pole küll midagi sellist arvanud... Saan anda hinnangut ikkagi ainult oma maitse põhjal.

Kui ma vaatan telerit, näen, et kõik näeb täpselt ühtemoodi välja... Kui ma aga vaatan telerist teatrit, jään alati mõneks ajaks kuulama ja vaatama, kuna see tundub kuidagi teistmoodi tähtis ja teistmoodi stiilis.

Mulle meenus, et mõned 1970ndatel valmistatud telelavastused meeldisid mulle väga. Vaatasin need uuesti üle ja veendusin, et need toimivad hästi. Mulle tundus, et ehk see ongi see, millest ma tänapäeva filmikeeles puudust tunnen. Teate, sedasorti film poleks 1970ndatel üldse midagi erilist olnud.

Kui palju annab selline teatri-efekt filmile juurde?

Noh, jah... Võib öelda, et üks põhjus selle tegemiseks oli muidugi soov tekitada filmile vaataja meeles lisamõõdet, aga see on ainult üks põhjus. Ma arvan, et tegelikult saavutame selle, et kui vaataja harjub mõne aja jooksul tõigaga, et selline see film välja näebki, siis mõjub see optilise suurendusena nii dramaturgiale kui karakteritele.

Teie filmides esineb tihti pahatahtlikke ja kitsarinnalisi karaktereid...

(Naerab.) Alati!

Kas kujutate neid oma filmides inimestena, kes on oma loomuselt pahad, või püüate nende karakterite kujunemises süüdistada ühiskonda?

Kui ma ainult teaksin vastust sellele küsimusele... Ma võin öelda ainult niipalju, et potentsiaalne pahatahtlikkus on loomulikult olemas kõigis. Ühiskond ei saa teha muud kui luua pahatahtlikkuse välistamiseks parim võimalik vundament. Mida õiglasem on ühiskond, seda vähem on selles halbu inimesi. Aga ma ei usu, et on olemas läbinisti halbu inimesi. See potentsiaal on meis kõigis olemas.

Kui palju on teie filmides teid ennast? Näiteks «Dogville’is»?

Väga palju. Usun, et kõigis filmides, millele olen stsenaariumi kirjutanud, olen mingil põhjusel kujutanud iseennast.

Aga erinevaid tegelasi kujutades seda ju tehaksegi - küsitakse endalt, mida ise sellises olukorras tehtaks, ja siis mugandatakse seda tegelase tausta põhjal. Aga asi algab siiski iseendale esitatud küsimusest.

Paljud peavad teie filme masendavateks...

(Naerab.) Tõesti...

... ja väidavad, et te meelega mängite selle peale, et saaks inimestelt pisaraid välja pigistada? On see tõsi?

Nutma? Jah... Ei... See film («Dogville» - toim) pole selline nutufilm, aga... Ma ei taha tegelikult kedagi masendada. See pole tõesti minu eesmärk.

Aga milline on sel juhul teie eesmärk?

Kui ma üldse millegi eest võitlen, siis on see film kui meedium. Ma usun, et kui lugu ise ongi vahel masendav - ja seegi sõltub vist sellest, kuidas seda vaadata -, püüan ma kõigi oma filmidega filmi rikastada, teha selle meediumiga midagi positiivset.

Miks on teie filmide peategelased tihti naised?

Ma arvan, et kujutan ennast kõige paremini just läbi naise.

Kas «Dogville’i» võib tõlgendada kui katset juhtida tähelepanu möödunud sajandi koledustele? On see hoiatava alatooniga teos?

Alatoon? Ma ütleks hoopis, et alatoon on irooniline. Aga loodetavasti tekitab see film küsimuse, kuidas ja millised me oleme täna.

Kas te loete enda kohta kirjutatud kriitikat?

Ma näen väga vähe arvustusi. Loen ainult häid, neid teisi ma ei vaata.

Kuidas võrdleksite Euroopa ja Ameerika filmide taset? Ühed on kindlasti lihvitumad, teised sügavamad? Kas üldse saab öelda, et üks on parem?

Suur osa filmikeelest pärineb Ameerikast. Mu enda filmid pole mingi erand. Püüan seda keelt natuke lõhkuda, aga mitte liiga palju... Lõhkuda selles tähenduses, et püüan luua uusi sõnu ja uusi võimalusi.

Paljude arvates pole Ameerika filmides sügavamat mõtet.

See sõltub. On mitmeid väga häid Ameerika filme. On tõsi, et pealiskaudne mõõde on Ameerika filmides väga tähtsal kohal, aga ma tean palju häid Ameerika filme, mis sisaldavad palju enamat.

Kas te olete kunagi mõelnud teatris lavastamisele?

Ei ole mõelnud. Aga kolme aasta jooksul teen ma ühe ooperi, nii et saan ka selle kogemuse kätte. Varem ei ole ma teatris lavastamisele mõelnud, aga nüüd teen Richard Wagnerit, «Nibelungide sõrmust».

Kuidas suhtute sellesse, et «Dogville» kärbiti märksa lühemaks, kui ta algul oli - lihtsalt selleks, et ta mahuks ameerikalikku standardisse?

Mis ma ikka arvan. Ma tegin pikema versiooni. Minu jaoks on väga tähtis öelda valjult ja selgelt, millise versiooni mina tegin. Selle vastu, mida inimesed sellega teevad ja kuidas näitavad, ei saa ma end tegelikult kuidagi kaitsta, ja ma ei üritagi. Ma arvan, et ka see lühike versioon on väga hea.

Viimane küsimus. Kas te kavatsete kunagi tulla Eestisse?

Et kas ma kavatsen tulla Eestisse? Noh, miks mitte. Eesti on üks paiku, kuhu ma saan otse autoga sõita.

Eestlased oleksid kindlasti väga elevil.

Kui mina Eestisse satuksin? Hea küll. Miks ka mitte?

Tänu teile ja head aega.

Nägemist.

Lars von Trieri filmid

«Kriminaalne element» (1984)

«Epidemic» (1987)

«Medea» (1988)

«Euroopa» (1992)

«Kuningriik» (1994) (TV-seriaal)

«Laineid murdes» (1996)

«Kuningriik II» (1997)

«Idioodid» (1998)

«Tantsija pimeduses» (2000)

«Dogville» (2003)

    Tagasi üles