Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me ei tohi lasta end valitsustevahelisel konverentsil nurka mängida
Eilsed Eesti riigijuhtide visiidid Berliini ja Varssavisse näitasid, et Eesti üritab Euroopa Liidu valitsustevahelise konverentsi taustal nurgast välja tulla ja asuda niipalju kui võimalik diplomaatilisele ofensiivile.
Muud võimalust vist enam selleks ka ei ole - sel nädalal peaks Euroopa Liidu eesistujamaa Itaalia tulema välja kompromissettepanekutega Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe osas ja pärast seda kogunevad Euroopa Liidu välisministrid seda arutama.
Tallinnal pole palju aega jäänud - Saksamaa silmis «ei»-riigi maine pälvinud Eesti pidi näitama, et lisaks Briti peaministrile Tony Blairile suudetakse Euroopas ka mujalt liitlasi leida.
Siinjuures on paslik meenutada, et Eesti peaminister Parts sai hiljuti Eesti liberaalse maksusüsteemi pärast sugeda Rootsi peaministrilt Göran Perssonilt. Põhjamaade seni kaljukindlana näinud toetus Eestile ei olnudki enam nii kaljukindel. Kujutlegem ette olukorda, kus Eesti on pärast diplomaatilisi vangerdusi üksi jäänud.
Poolas õnnestus diplomaatia ilmselt enam, kus ka Poola Eestile toetust avaldas. Ent heaks võib pidada ka peaminister Juhan Partsi eilset kohtumist Saksa kantsleri Gerhard Schröderiga. Kumbki pool küll oma seisukohtadest valitsustevahelisel konverentsil ei taganenud, kuid tähtis on, et üksteist ära kuulati.
Lääne-Euroopa mõnele riigile võis Eestist tõesti jääda mulje, kui «ei»-riigist, kus Euroopa lähem koostöö on kui punane rätik härjale ja istutakse kui kaevikus vastase poole kõlavaid loosungeid hõisates. Sellest staatusest tuli vabaneda. Pealegi ei ole Saksamaa Euroopa Liidus riik, mida oleks mõttekas ignoreerida.
Valitsustevaheline konverents ja selle ümber käiv vaidlus tõestab taas eredalt valitsusjuhtide rolli olulisust. Euroopa Liidus ei käi asjad lihtsalt nii, et üksteisele esitatakse paberil vaid ultimatiivseid nõudmisi. Oluline on hoopis «isiklik keemia» - sõbralik õlalepatsutus mõnel tippkohtumisel võib mõnikord tähendada rohkem kui sajad leheküljed tihedat teksti.
Eesti välispoliitika (ja ka sisepoliitika) ajajad peaksid mõistma, et kaljukindlaid alliansse tulevases Euroopa Liidus ei tule. Panustamine ühele kaardile võib tulevikus karmilt kätte maksta. Seetõttu tuleks üritada hoida häid suhteid nii Londoni, Pariisi, Berliini kui Varssaviga. Loomulikult ka ülejäänutega.