Viimasel ajal on loodushuvilisi inimesi erutanud kormoraniteema. Nende kalatoiduliste lindude arvukuse kasv ning mõju kaladele ja kalandusele on tekitanud vastakaid arvamusi. Teema on muutunud aktuaalseks seoses kormoranide ohjeldamis- ja kaitsekorralduskava rakenduskava heakskiitmisega keskkonnaministeeriumi liigi kaitsekorralduskavade komisjoni poolt.
20 aastat tagasi Eestisse pesitsema asunud kormoranid on 2002. aasta loenduse alusel oma populatsiooni kasvatanud vähemalt 8000 pesitseva paarini. Rakenduskava tagaks kormoranidele piisava kaitsestaatuse ja lõpetaks pesitsuskolooniate ebaseadusliku ja kontrollimatu rüüstamise, mille käigus saavad kormoranide kõrval kannatada ka teised linnud.
Kasvavad arvud
Kormoranid alustavad pesitsemist kolmandal kuni viiendal eluaastal. Teaduskirjanduses väidetakse, et kormoranide koguarvu teadasaamiseks tuleb paaride (pesade) arv korrutada viiega. Seega viibib Eesti vetes ligi poole aasta vältel ca 40 000 kormorani, kelle arvukus on viimastel aastatel kasvanud aastas ligi 5000 linnu võrra.
Kormoranide söödavat kalakogust on maailmas uurinud erinevate meetoditega paljud teadlased. Viimasel ajal on jõutud järeldusele, et see on keskmiselt 400 grammi päevas. Lindude arv ja päevane toidukogus võimaldab välja arvutada kormoranide poolt Eestis aasta jooksul tarbitud kalakoguse, mis on seega ligikaudu 2900 tonni.
Kõige suurem on lindude mõju kalavarule Väinameres, kuhu on koondunud ligi pooled meil pesitsevatest kormoranidest. 2002. aastal oli kalurite ametlik saak Väinamerest 815 tonni. Väinamere 3950 kormoranipaari koos mittepesitsejatega tarbisid toiduks arvestuslikult aga 1422 tonni. Kormoranide saagiks langes kaaluliselt 1950 korda enam lutsu, 767 korda rohkem meritinti, 41 korda rohkem koha, 15 korda rohkem latikat, 1,6 korda angerjat ja 1,4 korda rohkem haugi, kui püüdsid kalurid. Säina- ja ahvenapüügil õnnestus kaluritel vastavalt umbes 10 ja 20 protsendiga kormorane edestada ning lesta said kalurid poole rohkem kui kormoranid. Kalurite saagist põhiosa moodustasid kalaliikidest ühed odavamad - räim ja tuulehaug, kes satuvad Väinamerre enamasti vaid lühikeseks kudemisajaks ja kellel õnnestub seetõttu kergemini kormorani noka vahelt pääseda. Lõpptulemuseks jäi ikkagi 1422:815 kormoranide kasuks.
Väinameres koosnes kormoranide toit 40% ulatuses emakalast. Emakala on ainus kalaliik meie vetes, kes mitte ei koe, vaid sünnitab vähese arvu järglasi ja ilmselt satub just erilise sigimisstrateegia tõttu esimesena löögi alla emakala populatsioon.
Miljonilised kahjud
Euroopas on kalandusele põhjustatud kahju hinnatud 17 miljonile eurole aastas, mis moodustab 11% kogu kalanduse käibest. Ja kuigi riigiti on probleemid ja lahenduskavad sõltuvalt laiuskraadist ja kohalikest traditsioonidest erinevad, kütiti Euroopas tervikuna legaalselt 2001.-2002. aasta talvel kokku 41 000 - 43 000 kormorani. Pesitsusperioodil legaalselt kütitud iga-aastane kormoranide arv on vähemalt 4500. Pesitsuskolooniates pritsitakse kormoranimune õliga nii Ameerikas kui Euroopas, seega ei õnnestuks Eestil ka sellega silma paista.
Olukord, kus ohjeldamise käigus kannatavad teised linnuliigid, on suures osas välditav. Sealjuures jätavad osa muretsejaid laiema avalikkuse eest varju tõsiasja, et kormoran mõjutab peale kalade ka teiste lindude elu väikesaartel. Kormoranide pesitsusala laienedes kadus ühelt laiult räusktiiru koloonia. Selle linnu populatsiooni suurust Eestis on hinnatud aga ainult 50-230 pesitsevale paarile.
Kormoranide ohjeldamis- ja kaitsekorralduskava rakenduskava on püüdnud õppida oma ning teiste riikide kogemustest. Praegusel kujul võiks see parandada olukorda teistes rannikumere osades ja ei laseks suurematel probleemidel tekkida sisevetel. Kava kritiseerijatel on võimalus esitada oma nägemus, kuidas olukord lahendada, et kormoranide kõrval säiliksid ka teised linnud, kalad, rannakalurid, kes on siin kala püüdnud juba 7000 aastat, ning traditsioonid.